Suuline traditsioon - Ajaloolised isikud - Pastorid

Praost Hunnius Viru-Nigulas on poonud enda. Enne on ta päris rahuline olnud, käskinud hobused väljasõiduks ette rakendada, siis on seda jälle keelanud, et ta jääb koju. Poonud on ta enda öökuue nööriga ahju konksu külge. Köster Eichorni jutu järele on ta poomise põhjus ihnsus olnud. Ta viinud enda ja rahva raha ühte Peterburi panka, suuremate % pärast, kuid see on pankrotti jäänud. Sellest siis olla ta väga ehmatanud ja poonudki. Muidu on ta päris hooletu olnud, mõtted olnud alati laiali. Rahaahnuses on ta päris segane olnud. Ta on mõnikord öelnud kuulutatavad paarid surnute hulgas. Samuti on ta last ristimise asemel laulatanud. Kui ta on sõrmuse vahetamiseni jõudnud, siis alles on märganud - öelnud: ah jah, me pidime teda ju ristima. Ta purjutanud kangesti. Üldse on ta oma tegudes väga naljakas olnud. Mudu hääsüdamline. Keel on tal väga tüma olnud. Ametikohuseid katsunud ta nii ruttu täita kui võimalik, et rutem lahti saada. Mõnikord on surnuid kuulutades suure rutuga mehe naise asemel surnuks öelnud. Keegi vastanud sel puhul kirikust: praostihärra, mina olen ju siin, see oli mu naine. Umbes 80-aastane olnud, kui poonud. Enne poomist on ta veel õhtul käe sooned läbi lõiganud, umbes toobiosa verd on öökapi nõusse jooksnud, siis aga olla ta sooned kinni kleepinud ja mässinud, et verejooksu takistada, ja poonud. Armuandmise juures on ta kirikus erajuttu rääkinud, mõnele öelnud kõrva, et mõisa on kiri viia j m. Raha on ta nii armastanud, et ametiasjus kes rohkem raha näidanud, on ennem jutule võetud. Seda näidatud siis korda oodates kõrgele tõstes teiste selja tagant. Isegi vaestemajas on ta vanult ja pimedalt armulaua eest raha võtnud. Keegi on sääl öelnud, et tal ei ole. Praost on selle pääle vihaseks saanud ja vastanud, et see raha pidada ikka olema, kui omal ei ole, siis laenaku. Kiriku vöörmünder on ka kuulnud, pistnud siis vanale 3 kop. pihku. Vaene tahtnud selle praostile anda, kuid ta on pime olnud ja pannud raha kobades ristimise vee kaussi (lapsi toodud risti vaestele armuandmisega ühekorraga, sest kirik oli kauge). Praost on jätnud kohe ristimise pooleli nähes raha, kouksutanud selle välja, kuivatanud ja pannud tasku, siis alles jätkanud. Jutustaja on ise selle sündmuse juures olnud. Raha on tal palju olnud Saksamaal ja mujal. Ise on siiski toredasti elanud. Ametiasjad on korratud olnud. Purjus inimesed on laulatusel käinud jne. Eesti keelt on ta väga halvasti rääkinud, selles öelnud ta igaühele ainult sina jm. Saksa keelt rääkinud nagu kord ja kohus. Järgmine pastor Krause on väga palju ta korratusi parandanud. (Elisabet Leetsmann)
Praost Hunnius oli enda poonud šlaproki nööriga, kroonu asjade pärast, täpsemalt rahvas ei tea. Ta olnud siis 71 aastat vana, 41 aastat kohal olnud. Ta olevat kohta kutsutud, kuid ta ei olevat sinna läinud, siis poonudki. See sekeldus kestnud tema asjadega kaua. (Juuli Krupp)
Hunnius olnud Juuda moodi mees, ihnus, rahapenne ta lugenud. Ristimise vahel ta mõnikord on öelnud: “Aga kuule, sul on ristimise raha maksmata.” Muidu ei ole ta ka oma töös akuraat olnud, lugenud mõnikord ristimise ja laulatuse sõnad segi jm. sarnast. (Joosep Ohmann)
Hunnius olnud ihnus. Rahval on seetõttu tekkinud lendlause Hunniuse järeleaimamiseks, ta olnud nimelt ka pehme keelega, siis öeldud: “Kui aga raha äla (ära) maksad, siis tead, et oled leerist lahti.” (Jüri Kandelin)
Hunnius on väga kärsitu olnud oma ametitalituse juures, jutustaja kuulnud seda vanemalt inimeselt. Ta öelnud lauale võttes, et ma pean täna Ulvi sõitma ja olnud väga rahutu, et vanad inimesed pole nii ruttu võtta saanud. See olla nii tõsi, et olla ikka nii teinud - ühe korra on ta kuus lauale võtnud. (Helene Rootsilt)
Krause, Viru-Nigula pastor (pääle praost Hunniust 1903. a. kuni praeguse pastor Alveri ametisseastumiseni 1919. a.), on väga korralik olnud ta amet ja eraelus. Rakvere õpetaja Pallon on ta kohta öelnud, et ta olla pastorite pärl. 1917. a punaste aeg on ta Tallinnasse tribunaali viidud. Rahvas on oma vastutusel ta massiliselt tagasi palunud. Ta tulnud küll, kuid on sakslastega ühes ära läinud, siis kui okupatsiooniväed välja läksid. Teda on üldiselt süüdistatud liig saksasõbralikkuses. (Elisabet Leetsmann)
Krause on olnud väga saksasõbralik. Ta näidanud kiriku tornist sakslastele tuld, siis kui need okupeerisid. Ise läks ühes sakslastega pääle okupatsiooni. (Juhan Hager)
Pastor Alver, praegune Viru-Nigulas, olla rahva lemmik. Kui ta vallandamist karta olnud, olla rahvas massiliselt protesteerinud. Karjutud, et antagu Alver neile tagasi. Pääle paigale jäämist olnud tee kirikusse kui lillemeri, mis rahvas puistanud poolehoiu avaldusena. Samasugune olnud ka kirik. Kirikusse pole osavõtjad mahtunud. Teda pooldavat väga üldiselt ja ta olla kõigi vastu hää. (Sellelaadilised teated on väga korduvad). (Elisabet Leetsmann)
Praegune pastor Alver meeldib rahvale väga. Ta olla hää nii, et rahvas ei mõistvat paremat soovida. Talle kingitud rahva poolt kuldrist. (Jakob Tiitso)
Pastor Alver olla väga pooldatud. Kunda kirik olla teiste õpetajate jutlust pidades päris tühi, kui Alver tulevat, siis täis. Samuti olnud siin leeripidamisega jm. Teistel õpetajatel olnud ainult mõni leerilaps, siis kui Alver leeri pidanud, olnud 50 (Kunda kogudusel oma õpetajat ei ole, käivad ligemad). (Juhan Hager)
Enne Hunniust olnud Nigulas õpetaja Hasselblatt, selle kohta on ta kuulnud Härjapää rahvalt, et see õpetaja olnud segane, mõnikord, korra tahtnud ta ühte last jalust sööma hakata. Ei tea kust või mis see jutt õieti on. (Jüri Kandelin)
Jutustaja on ümbruskonna rahvalt kuulnud, et üks Nigula õpetaja enne Hasseblatti, ei tea kes, olnud väga tige. Ta tapnud ühe lapse või hakanud seda sööma. Rahvas oletab, vist olla hullumeelsust. Selle süü pärast olla selle õpetaja haud tehtud nii kiriku ukse ette, et tee tast üle käib. Haual on püstitatud ka kivimonument, pääl on kujutatud surnupealuu, mille alla tehtud risti sääreluud. (Mõned külanaised ütlevad, et see kujutus olla tehtud lapsesöömise sümbolina, et surnuna veel jalaluud suus. Lähemat ei tea. Vaadates monumenti surnuaial pole selle kirjad loetavad. On sammaldunud ja tuhmunud. Vastav jutt on väga levinud. Pea kogu kihelkonnast on kuulda midagi sarnast. Millest see põhjustatud, ei tea.) (Neuholz)
Hoffmann, Viru-Jakobi pastor on 1904. a. maha lastud. Laskjaks olnud keegi poiss. See olnud kaabaka kuulsusega. Tal olnud laps ühe tüdrukuga, mis eest õpetaja teda noominud ja pole lauale kirjutanud. Poiss on sellele vaatamata altari ette läinud, kuid pastor jätnud ta karikaga vahele. Öösel on poiss õpetaja aknast maha lasknud. Ta pandud kinni, alul küll pole teatudki, et ta tõepoolest laskja olnud, hiljem saadud teada. Nimelt kinnivõtmisel on toimunud kahtluse pärast, teatud, et tal õpetajaga on vastuolu olnud. Pärast on tulnud välja poisi juures ööd olnud räbalakaupmehe saabaste tõttu, millega poiss õpetajat tapmas käinud. (Johannes Villo)
EKLA, f 199, m 49, 238/246 (6) < Viru-Nigula khk. - H. Kõrge < (1931)