Suuline traditsioon - Majanduselu - Rent

Ulvi mõisa jaos, Kõrma külas, jutustaja vennal olnud umbes 30 tiinuline koht renditud. 12 tiinu olnud põld. Jutustaja on siis umbes 18-a. olnud. Selle koha eest maksnud rentnik 150 rubl. rahas. Pääle selle olnud teatud tööd teha - 7 vakamaad rukist, 4 suivilja, 6 heinapäeva, 4 vakamaad sõnnikut viia, ühes laotamisega, 6 kartulipäeva ja telliskivi ahju juure 4 sülda 2 arssinalisi puid 7-10 versta kauguselt. Pääle selle vist veel mõisa arssinalisi puid, kuid kui palju ja kui kaugele ei tea, hiljem viimased jäänud ära. (Eelnimetatud viljavakamaad olid ainult põllul kokku panna). (Jüri Meier)
Jutustaja koht on Nõmmise vabatkülas (9 vakamaad on tündrimaad, 6 vakamaad vabatmaad, üks vakamaa aed) Umbes 60 aasta eest on jutustaja siia kohale tulnud - vabatmaa eest üks päev nädalas (jala) jüripäevast mihklipäevani (vana kalender), 6 heinapäeva, 1 vakamaa rukist lõigata, 1 vakamaa suvevilja kokku panna, 6 kartulipäeva, võtmise ajal. Tündrimaa päält tehti 2 päeva nädalas, suvel-talvel üks. Ükskõik mis töö, mis teha juhtus. Küla kuulus Ulvi mõisa alla. Aiamaa päält ei tehtud enam midagi. Päevatööle vaatamata oli jagu ees - künda 3 vakamaad päevas. Niita 3 vakamaad - 1 keskhommikuks, teine lõunaks, kolmas õhtuks. Tööaeg oli päeva tõusust ette nähtud, kes oma jagu sel päeval ära ei jõudnud teha, see pidi teisel päeval teise päeva osa tegema ilma, et see uueks päevaks oleks arvatud. Vilja pidanud päevas ühe vakamaa koristama, sõnnikuveol pole määra olnud - kubjas olnud kepiga perse taga - muud kui tõsta, samuti olnud ka kartuli võtmisel. Jutustaja koht on selles külas kõige suurem. Kuni vabadussõja järgi jagamiseni, mõned olnud küll sama suured, kuid mitte suuremad. Mõnel olnud 7 vakamaad ainult. Üldse olnud kohti mõnekümne ümber, arv on teatud määral kõikunud. Tükke on tehtud kuni mõisa valitsuse lõpuni endises suuruses, kõige lõpul on küll (umbes viis aastat) ka raha (seega) makstud, siis jutustaja kohal olnud kohustused järgmised: 30 rubl. raha aastas, 6 vakam. rukkist, 7 vakam. otra kokku panna ja kaks heinapäeva teha. Kas poole vähemail kohtadel just poole rent vähenes, seda jutustaja ei tea. (Hendrik Kergejalg)
Nõmmise vabatkülas elanud juba jutustaja isa, ta olnud vana ja jalutu. Mõisa töö olnud väga raske (jutt ühtub täitsa Kergejala teadetega töö suuruse kohta, s.o. eelmine jutustaja). Päevas pidanud inime 3 vakamaad maha niitma, või kui looga võtma olnud siis seda 6 vakamaad üles võtma. See oli norm, tegelikult jaotati muist päeva niidu, muist loo pääle. Mõnikord kui ¼ tunni tööle hiljunud, saadeti tagasi. Töö juures püüdnud inimesed seda nii väga teha, et päeva täis saada, et pole aega saanud hommikut ega lõunat pidada. Selle töö raskuse tõttu andnud jutustaja isa tündrimaad (9 vakamaad) ära - see olnud 19 a. eest. Majanduselu jäänud küll kodus kitsaks, kuid enne olnud töö tappev. Õhtul koju tulles polnud rohkem magada saanud kui mõni tund. Kell 10 õhtul hakatud koju tulema, tulekuga läinud tund aega, kell kaks öösel hakatud jälle mõisa minema. Öösel hoitud end kunstlikult ülal, et mitte magama jääda ja seetõttu tööle hiljuda. Rent on sama suur olnud kui Kergejalal, ka maad ühe suurused. 15 rubla makstud märtsis, 15 oktoobris. Tükid tehtud samuti kui eelmisel. (Marie Kiil)
Nõmmise vabatküla väikemaa pidajail olnud teorendi aeg kohustused ainult mõisas märgitud, talupojad märkinud ise niisama omaette. Hiljem kui raha makstud, siis antud mingisugune tšekk. (Kadri Org)
Jutustaja mälestuse järgi olnud Nõmmise külas kogu aeg selge raharent. Ei tea millal tegu lõp(pe)nud. Kohad olid tavaliselt 20 - 40 tiinu. Jutustaja koha suurus olnud 20 tiinu - rent 120 rubla - kogu jutustaja mälestuse aja ühesuurune. 3 aastat enne ostu olnudki rendil - ostetud 28 a. tagasi. (August Reinmann)
60 a. tagasi, kui jutustaja Kõrma tuli, oli ümbruskonnas teo- ja raharent segi. See püsinud niikaua kui ostuni sel kujul. (Mart Vettik)
Jutustaja tulnud Kõrma külla 33. a. eest. Ta olnud esimene siin, kes selge raha rendi kauba teinud. Koha suurus olnud 45 tiinu. 12 sellest oli põld, muu osa soo, mets, heina- ja karjamaa. Maksnud renti kuni ostuni 165 rubla. Ostnud 20 aasta eest. (Juhan Kupp)
Jutustaja tulnud Torma kihelkonnast 1875. a. Kõrmasse, kus praegu. Tormas nad asunud Roela mõisa kuuendiku maal - olnud tündrimaa. Maksnud 50 rubla selle päält renti - nii olnud see umbes 10 aastat, kuid siis hakanud mõisnik jälle täit tegu nõudma, kolm päeva nädalas. Maa suurust ei tea. Siis tuldud siia rentnikuks. Maad olnud vähe enam kui 47 tiinu. Selle eest maksti renti 175 rubla (üle 11 tiinu olnud põld). 25 rubla eest tehtud tegu, nii kaua kui mõni aasta enne ostu tegu üldse ära jäänud. Paarikümne aasta ümber tagasi on ostetud. Tegu olnud selle 25 rubla eest nii: 2 päeva pidanud kaeru käima maha tegemas (3 vakamaad pidanud selle aja sees kündma- teised külinud ja teinud mu siis), 1 vaiavahe (4 vakamaad) pidanud sõnnikut viima ja laotama, 8 heinapäeva (iga päev 9 vakamaad niita ehk 6 loogu võtta), 8 vakamaad rukist kokku panema, 4 vakamaad kaeru ja 4 otri koristama (täh. põllul kokku), 8 päeva kartuleid noppima, 3 või 6 päeva vooris käima. (Juhan Sarapuu)
Ulvi mõisas pole vakuraamatuid teo ajal olnud. Ka rendi kontrahti polevat hiljem rahva käes olnud, mõisas loetud rendi suurus, ja kui olnud tükid kõrval, siis need mõisas ette, et teada olnud mis teha - see olnud kõik. Nii mäletab jutustaja seda oma ümbruses (Vihulas). (August Lillepea)
Jutustaja elanud Kunda mõisa jaos, kui ta umbes 16 a. vana. Sel ajal ainult üks peremees Kunda külast on hakanud rendile. Lasknud siis lahti vaimu ja teolise. Ühe hobuse ka pidanud vähem, sest seda polnud enam vaja mõisa saata. Nii ta saanud aastas 100 rubla intressile panna. Ümbrus siis saanud aru, et renti on kasulikum raha eest kui teo eest. Aasta pärast hakanud teised järele tegema. Tükis püsinud siiski raharendi kõrval (suurust ei mäleta enam maal ega tööl). (Päris tegu püsinud mõnedes kohtades ümbruses veel siiski kuni jutustaja umbes 20 aastane). Jutustaja isal olnud kolm päeva koht, see pole aga poega nekrutist päästnud, siis renditud ka poja nimele üks koht- suurem kui isal. Jutustaja ei tea selle renti ega tegu enam. (Karl Rotemann)
Tol ajal olnud Miilas 30 vaba kohta - igal ½ tiinu maad ja maja ase. Selle eest tulnud mõisa teha päev nädalas (jürist mihklini) ja vakamaa rukist ja vakamaa otri kokku panna. Kütet saanud ka mõisa poolt, nii et läbi saanud. On puhastatud niisama siit-säält hagu. 2-3 naela pidanud linu või takku ketrama, siis saanud selle eest koorma peerupuid. Ise pidanud ära tooma (seks on külast hobune laenatud - talust). Hiljem muudetud kohad palju suuremaks - nende arv aga vähendatud poole võrra endisest (viimaste kohustusi jutustaja enam ei tea vanuse tõttu, samuti, kas korraldus tehti järk-järgult või korraga). (Hans Tomps)
Jutustaja koht, Aansalu külas, on umbes 50 tiinu. Ta arvab, et umbes 10 a. enne ostu tulnud puhas raharent (ostetud 1913). Siis maksnud selle eest 30 rubla. Kohad on soo ja metsaga segi (rendi suurus on 1 aasta kohta). Enne raharendile minekut olnud pool raha, pool tegu. 35 rubla makstud aastas raha. Tegu on olnud esimeseks sõnnikuvedu 2 ½ vakamaad (ka laotada, kuid mitte künda) siis tulnud härjapääd niita, kuivatada, üles panna ja lattu vedada, samuti 2 ½ vakamaad. Rukkist tulnud lõigata ja hakki panna 3 vakamaad. Kaera ja otri üks vakamaa, kumbagi kokku panna põllul (sirbiga on lõigatud). Vili on vihku seotud ja hakkjalga pandud. Kartulaid pidanud 13 päeva võtma. Mõisa moonamehed ajanud kartulivaod lahti- külast läinud võtjad jala. Pääle selle veel on lõigatud mõisale 2 sülda puid ja veetud sinna. Muud ei ole olnud. (Mihkel Toomik)
Jutustaja on selge raha rendi ajal maksnud oma kohast 90 rubla renti. Kuid siis on aga nii olnud, et 10 rubla on sellest ära jäetud mõisa puuveo eest. Puud tulnud vedada kusagilt kaugelt Aansalu metsast Pada mõisa. Ainult ühe korra päevas on jõudnud käia - ½ süllaga. Terve see töö on nõudnud aega 20 päeva. Selle eest on siis 10 rubla renti maha arvatud ja antud aasta küte ja aialatid. Kütte ja lattide pärast on olnudki sunnitud neid puid vedama, sest on võimata olnud ilma elada. Seda on tehtud nii kuni mõisnike kadumiseni. Igatahes olnud töö (vedu) liigselt suur selle vastutasuga võrreldes (koha suuruse, rendile mineku aja jne. Täiendusi vaadata veel lk. 407, sama jutustaja, ja lk. 264, Toomik; rendile mineku aeg on sama). (Aali Taater)
Põtri küla on Samma mõisa järele, 8 perekonda - 7 neist talud ja üks vabatkoht. Suurem koht on 47 tiinu. Kohad on kõik praegu riigi rendi kohad. Mõisnik pole müünud. Keegi käinud ostu pärast rääkimas, parun Stahl saanud vihaseks.
Jutustaja koht on 40 tiinu (8 ½ sellest põld). Krunditud on 56 a. eest. 41 a. eest on rendiks olnud 80 rubla raha, 8 vakamaad sõnnikut vedada ja laotada. 12 vakamaad metsaheina niita ja lattu panna, 4 vakamaad rukist hakki, 4 vakamaad otri auna panna- 20 kartulivõtu päeva, kubja juures olekul. Talvel ja pääle selle ei ole muud tehtud.
Õpetajale käidud üks päev kündmas. Talvel raiutud talle kiriku metsast koorem puid (2 jalga), teine mõisa metsast ja viidud ka kirikumõisa. Raharendile minnes on maksnud jutustaja koht 100 rubla aastas renti. Üleminek segarendile olnud umbes 30. a. tagasi. Nii mäletab jutustaja seda oma aja kohta. Räägitud, et Põtri küla olnud kõik mõisa kuuendik, seetõttu on jäänudki müümata. (Jüri Laks)
Jutustaja ema vendadel olnud Samma mõisa jaos nelja päeva koht. Vaim käinud 6 päeva nädalas, läbi aasta, päevatõusust loodeni. Teomees käinud hobusega 6 päeva nädalas aasta(ümber)ringi. Korratüdruk käinud nädalate viisi, ei tea kui tihti kord tulnud. Siis olnud veel 10 perenaise päeva, need nõutud siis, kui mõisal tarvis. Peremehe päevi olnud ka, ei tea kui palju. 2 leesikat pidanud mõisale linu ketrama, 4 vakamaad sõnnikut vedama ja laotama, 4 vakamaad rukkid kokku panema, 4 vakamaad kaera ja 4 otri kokku panema, ja 10 kartuli võtu päeva sügisel tegema. Muud pole enam mõisale tehtud.
Kirikule tehtud samalt kohalt 8 päeva - iga päeva eest on üks kopik saadud. Samasse antud ka punt peergu, 1 punt heinu, 10 naela puhastatud linu ja kana.
Mõisa töö olnud raske - Sammas ja Varudis tulnud looma asemeil sõnnik kätega tasandada, harki ei ole selle juures sugugi tohtinud kasutada. Hargiga võinud loomale haiget teha, ja sõnniku on kätega tasasemaks saanud. Viimast asjaolu teab jutustaja, kui ta 8 aastane olnud, siis kuulnud. (Jaan Koppel)
Jutustaja tulnud Voorse külla selle asutamise ajal 25 a. tagasi. Saanud väikesed maad, 3 tiinu põldu, 6 tiinu heinamaad. Selle eest maksnud 40 rubla renti esimesel aastal, teisel aastal 50 rubla, kolmandal 60 rubla. Selle maa kõrval saanud selle eest ka 1 sülla segapuid mõisast. Maad üldiselt halvad. Praegu on kohad riigi rendil. Terve Voorse karjamõis, mille maal ka küla, olnud mõisa kuuendik. (Jaan Ulm)
Jutustaja olnud umbes 12-13 a. vana, kui Samma mõisas on parun Klot olnud - vana mereväe kapten. See on laenanud omale kusagilt lõikemasina, siis langenud külal vilja koristamise päevad ära, mis rendi kõrvale tehtud, kuid selle eest nõutud endise 20 kartulipäeva asemel neid 78 (kartulivõtu ajal). Küll siis oldud hädas, oma sügisesed tööd olnud ka teha - oma kartulid võetud pääle mihklipäeva, ka otsitud teistest küladest abi. Üldse on selletagi elu vilets olnud - põld olnud siis kui kiviräga, heinamaa kui padrik, hunte palju sees. Jutustaja näinud neid mitmel korral. (Jaan Samma)
Jutustaja teades on Põtri külas kuni kruntimiseni, 57 a. tagasi, olnud selge tegu. Siis tulnud segarent. Sel puhul on ka mõisa töös olnud teenijaid vallandatud. (Jaan Samma)
Urtja küla on asutatud jutustaja noores põlves. Antud täitsa mets kätte, siia tulnud vaesed saunikud või vabatinimesed. Igaüks juurinud omale põllu. Mets olnud hunte täis. Praegu on 10 peret (7 enne oli Samma ja 3 Ulvi mõisa järgi). Kohtade suurus on 1 ½ - 1 tiinu põldu olnud ja mõisa poolt soos kasutada karjamaa ja veel teine karjamaa mujal (mitte soo) - praegu see on lepa ratsik veel ja ühine küla 7-le perele (neile, mis enne Samma jaos- kuna Ulvi omadel on eraldi, kolme pääle). Seda karjamaad on 6 - 8 tiinu. Jutustaja oli umbes 35. a., kui ta siia tuli. Mõisale tulnud rent maksta (Samma), kuid mõis on tahtnud tööd. Siis on rakendatud töö raha ette. Naised pole mõisas tööl käinud, käinud mehed. Mehe päev on rehkendatud 35 - 40 kopikut. Hobusepäev oli kallim. Alul kui jutustaja tuli, oli siis selle 1½ tiinu eest rent umbes 40 rubla aastas; selle eest siis on päevi tehtud, kuni nende tasu võrdus rendi suurusele. Enne ilmasõda on hindades muutus tulnud. Hobupäev maksnud 1 rubla, jala peaaegu nagu enne - 40 kop. Sõja ajal, vist 1916/17, on viimane 50 kopiku pääle hinnatud. Heinamaad olnud alul 2 tiinu. Peetud 2 lehma ja hobune. Seda muidugi pole oma heinamaaga saanud, siis on tehtud Samma mõisa aasalt hein kahasse (½ mõisale, ½ tegijale). Mõnikord on ka ostetud. Lambaid peetud 2 - 3. Hobusega käidud mõisa vooris, talvel. Praegu on kohad riigi rendil. Hiljem on mõis maksnud päevade eest raha välja ja siis iga pops on ka maksnud rendi rahas. Ei ole kohe tööd rendi eest hinnatud. Õieti polnud sääl muud vahet kui raha liikus korra edasi-tagasi. 2 korda on renti makstud aastas. Neil päevil annud mõisnik rendimaksjale süüa. Nii kiire ei ole neil kohtadel olnud kui suurtes taludes. Pühapäeviti ei ole tööd tehtud - samuti ka pole tulega rehte pekstud (rukki) (pole pimedal ajal töötatud - toim.). On saadud valmis valge päevagagi. (Suivilja rehed on küll tulega pekstud, siis päev oli lühike.) Kiriku koormusist tulnud teha sama koha päält 2 päeva. Need on arvatud väärt 80 kopikut, kokku (nende eest raha ei saanud, kuid on hinnatud see maks, mis kirikule pidi tasuma rahas või töös 80 kop. pääle). Hiljem ei ole päevi tehtud, vaid makstud raha. (Kai Rootsilt)
Jutustaja isal on Varudis olnud nelja päeva koht ehk nn. täiskrunt või normaaltalu. Selle eest pidanud teoline tegema mõisa 6 hobusepäeva nädalas, vaim jala 6 päeva nädalas (jüripäevast kas mihklipäeva või mardipäevani). Talvel pidanud ka korral käima (ei tea kui palju). Muudest kohustustest oli, et perenaine pidi ketrama (ei tea kui palju). Siis viidi veel oma käest linu, loomakütkeid, mune ja kel haned, see hane. Suvel pidanud veel pääle selle 8 vakamaad rukist ja sama palju suivilja põllul kokku panema. Sõnnikut ei veetud pääle korrapäraste päevade arvu. Neid suvevilja tükke pannud peremees ise või päiline kokku, sest alalist teenijat ju enam saata ei olnud, need olid niikuinii mõisas. Oma vili seisnud väljas ja läinud mitmeti raisku. Osa talusid olnud nii nimetatud pooled talud - poole vähemad kui jutustaja isal, teinud poole vähem - kutsutud kahe päeva kohad. Kui suured need maad tiinudes olid, ei tea. (Juhan Salu)
Sämi küla talud on krunditud umbes 60 a. tagasi, siis on hakatud ka raharenti maksma. 6 a. pääle kruntimist olnud selge raharent, siis on hakatud jälle tööd ka nõudma - kartulipäevi, rukki ja viljalõike tükke. Enamasti olnud kuue päeva kohad, mis nimetus on edasi püsinud ka kruntimise järele, kui tuli raharent. Neil oli vist 18 - 19 tiinu põldu. See kuus aastat, mis selge raha oli rendiks, on makstud 165 rubla, vist. Lõike tükkide pannes on seda vähe alandatud, ei tea palju siis kumbagitki oli. Kruntides oli küla endisest kohast, Sämi allika juurest, laiali viidud. Metsa ei ole talusid viidud, kõik jäänud põllumaile. Enne kruntimist olnud kõik nelja päeva kohad, siis aga muudetud nimetud kuue päeva kohaks. Kui jutustaja 6 - 8 a. vana, oli neis selge tegu. Siis käinud sulane 4 päeva nädalas hobusega mõisas aasta(ümber)ringi, vaim vist jürist mihklini, samuti 4 päeva nädalas. Siis oli veel, et peremees pidi külimas käima, perenaine lambaid niitmas, kudumas või muud. Ketrus oli ka. Sügisel on antud igast perest üks viljakott, üks lammas - muud jutustaja ei tea. Enne kruntimist oli veel sel puhul raharendile ülemineku eel pool raha, pool tegu. Raha oli nelja päeva koha päält (põllu suurust ei tea, hiljem kruntides oli kuue päeva koht 18 - 19 tiinu põldu, muud maad pääle selle) 60 rubla, teo suurust ei tea, samuti andameid siis. Vakuraamatuid pole talupoegadel olnud. (Mart Kupp)
Rendi kontrahid olnud Sämi ümbruses umbes 3-5 aastase kestvusega. Siis saanud tingimusi muuta. Ilma süüta pole saanud härra ära ajada. Talupoeg ise võinud minna, kui ei jõudnud olla (see eeskätt raharendi kohta). Umbes 50 a. tagasi on üks rentnik ära aetud Sämi külast, tal olnud õu risune ja maja must. (Mart Mägi)
Jutustaja olnud 9 a. vana, kui asutati Metsavälja küla. Enne see kunagi on olnud mõisa magasi viljamaa. Siis kui ta küla kätte antud, on olnud lage sööt. Üks moonamaja oli pääl. Alul sääl tehtud 2 kohta, hiljem enne kruntimist 6. Pääle selle on veel suuremaks tehtud, sest Pada mõisa põllult on neile töölismaadele lisa antud, nii saanud päris arvukas küla. Jutuastajal on selles 5 tiinu põldu, 16 vakamaad heinamaad ja karjamaa mõisa maal. Kogu küla on mõisa kuuendik (Pada mõisa). Selle maa eest tehti tegu kuni revolutsioonini (1917). Praegu on kohad ostetud (50 a. jooksul tuleb maksta). Enne oli tegu, see oli hinnatud 55 rubla rendi väärtuses. Teost oli teha: 5 päeva kartulaid panna, 5 päeva sõnnikut tõsta, 9 päeva heina teha, 8 vakamaad rukist lõigata, 4 vakamaad otri ja 4 vakamaad kaeru lõigata (kui niita olnud viimased, siis kõiki poole rohkem, õieti 2 viimast, siis oli poole rohkem, sest rukis on ikka lõigatud), 10 kartulinoppimise päeva ja talvel tulnud 10 sülda puid mõisa viia ükskõik kui kaugelt. 2 sülda (väljaspool veetavat kümmet) saand vedajad omale. See on revolutsiooni eelse aja kohta. (Jüri Krusbart)
Pada kohad olid kuni müügini (1911 algas) rendil. Neile rendikohtadele on elamud saadud järgmiselt: mõis annud metsamaterjali, ise pidanud selle lõigata laskma või lõikuseraha maksma. Põranda jaoks ei ole laudu ega üldse lauamaterjali antud, kes on omale laudpõrandat soovinud, sel tulnud need omal muretseda. Mõis rehkendanud, et põrand tuleb savist teha. Samuti ei ole antud aknaklaasi, telliskivi, õlgi. Mõis annud pääle seinte, lagede jm. puu materjali savi ja paekivid, samuti liiva jm., mis viletsa teomaja ehitamises tingimata tarvilik. Varemal ajal on sellest materjalist valla oma mehed majad valmis ehitanud. Hiljem on iga asjaosaline oma ehitise päevade eest ehitamise juhul raha maksnud, selle raha eest on siis ehitaja palgatud. Mõisnik on siiski materjali eest ehitise omaks pidanud ja on arvanud oma kulude katteks iga aasta (ei tea kui kaua) 25 rubla rendist selle ette, siis alles jätnud maja ilma erilise maksuta rentnikule kasutada. Viimase aja eest enne müümist olnud puhas raharent, jutustaja koha päält (33 tiinu suur) 146 rubla, 25 olnud sellest erakorraline majamaks, see tuli siis tavalise rendi kättesaamiseks sellest summast maha arvata. Kui suur teo- või segarent ja millal üks või teine siin ümbruses olnud, jutustaja ei tea. (Anton Kriks)
Jutustaja on Võrkla külas, kus ta isa talu V.-Nigula kiriku läheduses oli. Maad on krunditud enne Vene-Türgi sõda. Päris tegu on järele jäänud 1863. Enne seda on jutustaja isa talul tegu olnud järgmises suuruses (koht oli 28 tiinu, sellest 14 rohumaad ja sama palju põldu): 300 hobuse- ja mehepäeva aastas, pääle selle 12 reisupäeva, 12 päeva veel teise hobusega sõnnikut vedamas käia (teine mees ka), jalapäevi viie kuu jooksul 25 päeva igas (see oli alates jüripäevast), siis oli 48 erilist abipäeva heina ja lõike juures, neljakümne reie ümber peksa - neile pidanud saatma kaks inimest igale, ükskõik ka jäid kohe päeva töölt või läksid teised kodust. Pääle selle pidanud naine 3 nädalat linu harima, ketrama või kuduma, 6 nädalat, ka pühapäeviti, pidanud ükskõik kas mees või naine, karjatalitajaks käima - mees käinud nuumhärgi talitamas, kuid kui naine käinud, siis talitanud ta lehmi. Pääle selle veel perenaise päevad: 2 päeva kapsaid sisse teha, 2 päeva lambaid niita, pesu pesta või kuidas tarvis - vast 3-5 päeva. Peremehe päevad olid: kolm külipäeva, 1 päev rukki külvamisel, 1 odra ja 1 kaera juures. Samuti pidanud peremees mõisale metsas raiuma 6 sülda puid. Pääle nende ettenähtud peremehe päevade olid veel ettenägematud - kui katust parandada ehk uut teha jm. Era ajal on tulnud ka rehehagunaid ära panna (umbes 10 päeva). Ühel aastal antud perenaisele 20 naela villu, teisel samapalju takku - selle pidi kodus ümber töötama ja mõisa tagasi andma kangana. Siis käinud mehed veel mõisas öövahiks, kuid ka päeval olnud nad sel puhul mõisas. Öösel vahtinud nad vargust jne, viinud härrade ööpotid välja j.m. Päeval on puid ja vett kannud, või midagi muud sarnast. See on väga raske kohustus olnud - alati saksa ees olla ja palju nõutud. Teoaja lõpu poole palgatud selleks inimene - talle makstud jutustaja kohalt kints lambaliha, 20 naelane päts leiba, punt linu (masindamata laotatud kuivad linad, kaalu ei tea), nael villu. See kestnud nii teo aja lõpuni, hiljem vist mõis ise palkas.
Pääle nende kohustuste olid veel maksud.
Perenaine pidi oma linadest kolm naela kõige peenemat niiti mõisa viima, peremees 12 vakka (4 tündrit) vilja (6 rukis, 6 suivili, suiviljast viidud ainult oder) sulgudes olevatest liikidest, nisu pole ümbruses kasvatatud, 1 vana lamba, 1 viljakoti (tündriline), 3 puust piimapütti, 3 vihta, 3 looma kütket, 3 kana ja 60 muna.
Neid kohustusi väidab jutustaja kui kindlasti teadvat, ainult rehtede arv oli viljasaagist sõltuv. Päevad olid tõusust loodeni, ainult talvel vooripäevad ulatusid sellest üle. Tehes olid tükid ees, vahel ilma selleta, siis kubjas juures. Kes tükki ära ei teinud, sai peksa ja peremees pidi hoolitsema, et tehtud saaks. Maa häädusest ei ole kohustuste suurust hinnatud, vaid lihtsalt suurusest. Peksetud on enne jutustajat Pada mõisas talli taga sõnniku hunniku otsas, tema ajal tallis. See jäänud ühes sunnitööga (teoga) ära.
Pääle teo lõppemist raharent. Samal kohal see kohe orjuse järel 85 rubla ja tükid (see oli esemeses kontrahis pääle orjust). Viimasest oli 9 vakam. rukist kokku panna, 9 vakamaad suvivilja samuti, 9 vakamaad härjapääd saadu panna ja sama palju metsaheina loogu niita, 10 sülda puid teha ja vedada, 5 vakamaad sõnnikut vedada ja laotada, 24 reiepäeva (rehe - toim.), 24 kartulipäeva, 6 hobusepäeva teereisi (kas Tallinna või Narva - igatahes reis rehkendati 6 päeva ette, kuigi kaklus? käis), 6 nädalat pidi viinaköögis käima - muud ei olnud. Rendileping on 6. a. pääle tehtud, siis jälle muudetud - raha rohkemaks ja tegu vähemaks. Viimane rent enne sõda (ilma) oli 323 kuldrubla. Praegu ka koht riigirendil (olnud mõisa kuuendik).
Peale mõisa olnud veel teatud osa kogu aeg kirikule. Neid makse ei tea täpselt, samuti kui kohustusi. Igast vilja sordist vist 21 toopi tulnud anda (see teoajal ja segarendi alul). Samaaegne postijaama maks oli samalt talult 30 leesikat heina, 6 tsetverikut kaeru. (Gustav Ohmann)
Kauguristi oli Vasta mõisa vabatküla. Küla asetatud laiali mingisse lepa ja kadaka võpsikusse. Enne eesti valitsust oli kogu jutustaja mälestuste aja 4 vakamaa põllu, 8 vakamaa heinamaa ja ühise karjamaa päält mõisale teha: 4 vakamaad rukist lõigata, 4 vakamaad otri ja 8 vakamaad heina teha. Päeva kaupa oli teha 10 kartulipäeva. Tegu püsinud mitmel selgel kujul kuni eesti ajani. Mõned, kes selget raha maksnud, on kirjeldatud suuruses maa eest enne okupatsiooni maksnud 60 rubla. On praegugi riigi rendi kohad, nüüd hakatakse ostma. (Anton Metsis)
Jutustaja päris lapsepõlves oli selge teorent. Maade suurust teab ta Irla külas järgmiselt: kuue päeva koht = ½ adramaad, mitu tiinu see oli, jutustaja ei tea, kuid suurem osa olnud kolme päeva kohad (põllud olnud kolmes väljas ja kolme päeva kohal külvatud ühele neist rukis - seda mis külvatud, olnud kolm tündrit ehk 9 Tallinna vakka. Nii suur ala, kui selleks vaja läks, oli siis 1/3 kolmepäeva koha põllust)
Kuue päeva kohal olnud nimetatud ajal järgmised kohustused ja maksud: teoline pidanud aasta ümberringi 6 päeva (nädalas) hobusega mõisas käima. Jürist kuni mardini vaim 6 päeva nädalas. Talvel olnud teha viina ja korra (karjatalituse) nädal. Peremees pidanud iga vilja aeg mitu päeva külvamas käima, tuulata olnud ka eraldi igal perel oma pahmad - nende arvu ei tea, kuid käidud kahekesi hommikust õhtuni, et töö päeva jooksul tehtud saaks. Talvised viinavoorid läinud Tallinna ja Narva, olid jaotatud nii kuidas mõisal viina oli. Naistel olnud ketrus jm.
Maksudest olnud kütked, kotid, vihad, köied ja kõiksugu träni, mida enam ei mäleta.
Kellel oma perel pole olnud, pidanud võõrad. Ka segarendile minekul jäetud sulane ja vaim, sest suured abiteod jäänud. Jutustaja olnud umbes 12-13 aastat vana kui segarent tulnud siia. Kolme päeva kohal olnud see 30 rubla raha ja 30 rubla eest tegu. See tegu olnud järgmiste päevadena ja töödena: 6 seemendamise päeva (maa olnud enne küntud), 1 ½ tulbast (6 vana maad) sõnnikut vedada ja laotada, 4 vakamaad kesa sisse künda, 4 vakamaad rukkikõrre maad künda, 10 päeva heinaajal teha, 2 tulbast (8 vakamaad) rukist ja sama palju suivilja kokku panna, 24 päeva kartulite juures teha (Irla küla oli Malla mõisa järgi) Eelmainitud tööd nii kui nii, kuid eriti kartulipäevad pidavat mihklipäevaks tehtud olema, muidu mõis nõudnud puuduvate päevade tegemist kahekordselt. Pääle selle suvise töö pidanud talvel 10 sülda puid raiuma ja mõisa viima. See püsinud nii 10 aastat. Siis on jutustaja palunud teo maha jätta. Krahv Tiesenhausen on lubanud teda aasta proovida ilma teota - kuid ta pole raha renti jätnud 60 rubla (nagu enne raha ja tegu kokku hinnati), vaid pannud 125 rubla. Umbes 10 aastat makstud nii. 1894. a. hakatud müüma. (Simu Talu)
Jutustaja tulnud Siberi-Liiva külla esimesena kui see asutati. Ta mehel olnud oma saun, vedanud selle siia 46 a. tagasi. Teistele teinud mõis - 2 peret pandud ühe katuse alla (vaadata veel sama jutustaja asustusteateid lk 140 - 141). Maad saanud siin 4 vakamaad põldu - liivapõndak olnud. Vähe hiljem on saadud kahasse teha heina järgmiselt: 1 tulbas (4 vakam.) kusagilt viletsast kohast, selle heina saanud täiesti omale, kuid teine tulbas, mis mõisa tuli teha, antud kusagilt hääst heinast. Pääle selle on saanud veel 1 tulpa heina teha mere äärest, see olnud samuti see kõige viletsam veer - selle eest tuli mõisa tulbas teha jällegi hääst kohast. Nelja vakamaa liivase põllu eest tulnud 4 vakamaad sõnnikut laotada, 2 päeva kartulaid panna, 6 vakamaad heina teha (heinamaa eest kahasse tegemine on väljaspool seda), 2 vakamaad rukkid ja 2 vakamaad otri kokku panna ja 5 päeva kartuleid võtta. Sel kujul on tegu püsinud 1917. a. revolutsioonini. Kui keegi uurinud, siis öeldud, ega me paku seda maad ega tööd, küll teised tulevad teevad jälle. Kelle mõisa maja, see pidanud veel 15 rubla pere päält aastas üüri maksma (2 peret elas majas, nii maksti maja pääle 30 rubla). Ühte perekonda üksikult pole terves majas elanud. Nüüd Eesti riigi ajal makstavat mõnisada senti aastas - maa on eraldi rendi eest. Majad on ehitamisest saati korstnatega. (Mari Parinbahk)
Jutustaja koht on Letipä rannal, külas. Koha suurus on enam-vähem ühesuurusena püsinud enne ja pärast kruntimist - vähe üle 30 tiinu. Krunditi 1887. aastal. Enne kruntimist oli samal kohal nelja tiinu ümber põldu. Jutustaja koht kuulus enne kruntimist Kunda mõisale, kruntides läks Malla kätte (vaadata sama jutustaja teated maamõõtmisest lk 147). Enne kruntimist tehti osa renti teoga, osa maksti rahas. Jutustaja koha rent oli sel ajal rahas 40 rubla, teoks tulnud teha 2 tulbast heina ja 15 kartulipäeva. Pärast kruntimist tõstetud renti rahas 120 rublani ja 2 tulbast heina on ikka jäänud teha. (Pääle kruntimist läks Malla mõisale.) Kartulipäevad kadunud küll siis ära. Pääle kruntimist on koha põld laiendatud kuni ostuni seitsme tiinu suurusesse. (Joonas Uulmann)
Jutustaja tuli Männikkülla 35 a. tagasi. Siin on tal vakamaa põldu, 8 vakamaad heinamaad ja küla ühine karjamaa - viimast ei tea just kui palju. Enamasti terve Männikküla sama suurte maadega. 35 a. tagasi on makstud jutustaja kohalt renti 25 rubla aastas ja maja pääle, mis mõisa oma, veel 2 rubla pääle selle. Maja on hiljem põlema läinud, sest mõis pole ahju lasknud parandada - sellest siis süttinudki. Siis ehitanud jutustaja ise maja ja maja maks jäänud ära. Mõis on kinkinud tal toetuseks sel puhul vilja. Männikkülas on teised ka raha maksnud, ei tea kas keegi üldse päevi on teinud, sest mõis oli range ja külal kasutada vähe vaest maad, igatahes ei ole päevi nõutud, kes ise pole rahas maksa tahtnud, võinud küll teha. Praegu on kohad riigirendil, ei ole krunditud. Põldu on nii kuida keegi on jõudnud teha, ei ole ühesuurused. (Kaarel Schulger)
Jutustajal on Lahekülas koht, 13 tiinu suur, 9 vakamaad on põld. See koht olnud sama suur teoajal, pääle kruntimist ja ostu. Kohad müüdud sunniviisil 1891. Enne seda olnud ostetud paar kohta, mõni aasta varem. Jutustaja ostnud omal 1891, 1200 rubla eest. Krunditud olnud koht 1879. a. saati. Segarent on kestnud kuni müügini. Nimelt olnud nii, et kontraht tehtud rahas, kuid teatud hinnaga tööd tehtud, et see rahasumma täis saaks. Jutustajal on säilinud rendileping 1888. aastast kuni 1894 (kuue aastane tärmin, kuid enne seda kui see ümber sai osteti koht). Selle kontrahi järele oli nimetatud koha rent selles vahemikus 67 rubla. Sellest on aga ainult 20 rubla rahas maksnud, muu tasutud tööga nimelt järgmises suuruses: sõnnik - 2 vakamaad tulnud vedada ja laotada - see hinnati kolme rubla eest, pidi lõikama ja kuhja tegema 5 vakamaad rukist - tasuks arvati selle töö eest 7 rubla 50 kopikat renti maha, samuti kui rukki pidi kokku panema 6 vakamaad otri - 12 rubla oli see töö hinnatud, samuti pidi kokku panema 4 vakamaad kaeru - 7 rubla eest, üks tulbas tuli heina teha - säält kust mõis andis, 12 rubla eest, 2 eraldi heinapäeva teha - 2 rubla kokku (hobusega?). Kartulaid tuli võtta 10 päeva - kokku 3 rubla 10 kopkat. Kokku tegi see töö ja 20 rubla raha arvatud rendi suuruse 67 rubla. Pääle selle rendi olid veel üleüldised maksud - posti, kroonu, kiriku, valla, kohtu, tee sillutamine jne. Need tulnud vakamaade viisi. Laekaraha maksnud valla rendikohtade eest mõis. Rendi kontrahis on veel hulk üksikmäärusi ja tingimusi talu pidamise kohta. Need aga ei muuda eelöeldut - vaid on mitmesugused lähemad selgitused jm. (Gustav Nortmann)
Jutustaja koht oli 42 tiinu umbes, 10 tiinu sellest põld. Muidu on maad halvad - liivased ja kivi rägastik. See koht osteti samas suuruses 1863. a. kohe pääle teo lõppemist. Raharendil ei ole olnud. Jutustaja teab enne ostuaegset tegu oma kohal. 6 päeva pidi teoline hobusega aasta ümberringi mõisas käima, 6 päeva (need päevad on nädalateks mõeldud) vaim jürist mihklini. Heinaajal pidi veel 10 päeva abitegu tegema. Peremees pidi mõni päev mõisas külvamas käima, samuti perenaine lambaid niitma, päev või kaks, samuti mõisa kapsaid tegema (mis just nende juures ei tea). Naised ketrasid kodus marga niite mõisa materjalist, ei tea kui palju, lõike aeg tulnud umbes 2 tulbast rukist kokku panna (see arv oli siiski selle järele, kui palju mõisal rukist maas oli - Pärna küla oli Vasla mõisa jaos), 2 tulbast otri ja 2 tulbast kaeru. Kartulapäevi ei tea kas sel ajal oli, sest kartuleid oli vähe maas. Anda tulnud igal sügisel üks lammas, 3 paari vihtu, 3 kotti, 6 kütket (looma), 3 kana, 30 muna. Vilja andmist mõisa ei mäleta. Rohkem kohustusi ja makse jutustaja ei tea - see olnud vist kõik. (Jüri Pärn)
Üle viiekümne aasta tagasi asutati Unukse vabatküla. Talukülast toodi vabadikud uude külla. Varem need kõik Unukse talu külas segi - vabadikud olid ka otseselt mõisa maal, mitte talu maal. Uues külas saanud jutustaja 8 vakamaad maad ja pääle selle veel karjamaa - ei tea kui palju viimast. Selle maa eest olnud alul mõni aasta teha mõisale: lõigata 2 vakamaad rukist, 2 vakamaad otri ja 5 kartulipäeva. Mõne aasta pärast on viljalõikus nõutud poole suuremaks, samuti ka kartulipäevi poole rohkem. Kes rahas on soovinud maksa, sel tulnud 20 rubla. Hiljem on raharendile üle mindud, kuid jutustaja ei tea just, millal. Küla on Vasla mõisa jaos. Praegu on kohal riigi rent. Siis kui vabatküla asutati, oli siin pool haritud maa.
Pääle rendi mõisale pidanud sel ajal tegema ka õpetajale 2 päeva. Jutustaja kord pole teinud, siis ta tahtnud nende eest rahaga tasuda 35 kopikat päev. Seda pole võetud. Jutustaja pole siis esialgu raha maksnud ega päevi teinud. Sellepääle kaevatud ta Rakvere mirovoisse - sääl mõistetud teda maksma 50 kopikat päeva eest. Et neil väikemail ära elada, on käidud mõisa tööl, umbes 50 a. tagasi makstud päevast 25-30 kopikat. Suvel olnud kallim kui talvel. Nooremad inimesed läinud tallu teenijaiks. (Otto Rätsep)
Adriku on Kalvi (Põdde) vabatküla. Kohad on siin 4 või 8 vakamaad suured. Jutustaja koht on 8 vakamaaline. 45 aasta eest on selle maa eest tulnud mõisa teha 3 päeva, jürist mihklini, nädalas. Seejuures on 2 päeva rendi ette jäänud kuna kolmanda eest on mõis rahaga tasunud - vist 35 kopikat päev või nii, päris täpselt selle hinda jutustaja ei mäleta. Nelja vakamaa koha eest tehti poole vähem. Jutustaja ei tea, kas samal ajal oli veel vilja tulpa nende päevade kõrval mõisa lõigata ( 1 rukist, 1 otri, 1 kaeru) või ei. Ta teab vaid, et valitseja on öelnud emale, kui see rukist lõiganud, ta ärgu pangu neid liig kõvasti maha, sest siis pudenevad. Kas see rukkilõikamine oli ettenähtud päevast, või tulbas, mis tuli päevade kõrvale lõigata, või midagi raha eest tööd, ei mäleta. Kui jutustaja 17.-18. aastane (praegu on 55. a.), siis muutunud mõisale tasu järgmiseks, samalt jutustaja 8 vakamaaliselt maalt: 4 sõnnikuveo päeva (jala, tuli laudas rõsta), 6 heinapäeva, kokku panna viljast 4 vakamaad otri, 4 vakamaad kaeru, 4 vakamaad rukist, 20 kartulipäeva (4 vakamaalistel kohtadel oli see kõik poole vähem. Umbes 20 aastat tagasi läks raharendile üle (jutustaja kohal vist 20 rubla aastas - sel ajal). Praegu on kohal riigi rent. (Maril Ponn)
Unukse mõis müüdi 1874. a. Vaslale. Järgmisel aastal krunditi Unukse maad nii, et kõik läks Unukse küla kätte pääle mingi 10 tiinuse ala, mis jäi veel mõisale.
Jutustaja olnud umbes 6-a. kui Unukse külas selge tegu lõppes. Siis tulnud pool renti rahas ja pool teos tasuda. Teoajal oli jutustaja isa koht Unukse külas umbes 17 tiinu, see suurus püsis kuni kruntimiseni 1875. a. Siis sai küla mõisa maist maid juurde ja jutustaja isa koht suurenes 20 ½ tiinuni. Selge teo ajal oli sama koha kohustused: 3 päeva mehel nädalas hobusega mõisas käia, sama palju päevi pidi jala tehtama, siis arvatavasti pidanud veel 3 päeva nädalas tegema pääle eelmainitu perenaise ja peremehe päevad, jm. abipäevad. Abitükke ei ole väljaspool neist päevist tehtud, kuid rehed pekstud öösel osa ajast veel, nii palju kui nende peksmiseks aega kulus. Maksudest vilja ei ole mõisa viidud. Lambaid ja kanu on viidud, kuid arvu ei mäleta. Muud ei tea, kas viidi või ei. Samutie ei tea viljakotte - kas üldse ja kui palju viidi. Niintest tulnud punuda lehma kütkeid (arvu ei tea). Vihtu tulnud viia 2 vist.
Siis kui jutustaja 6-a., tuli rent, pool rahas, pool teos, siis on see nii kestnud 8 aastat. Teo osa olnud sel ajal järgmine: 3 päeva tulnud külvata (jala), 4 vakamaad tulnud sõnnikut vedada ja laotada, 6 vakamaad metsaheina teha, 2 vakamaad ristheina teha, 6 vakamaad rukist lõigata, 6 vakamaad suvevilja kokku panna, 9 päeva kartulaid võtta, 6 päeva reiet peksa, 3 päeva vooris käia. Rahaga tasutav osa oli siis 42 või 45 rubla. Päeva pikkus oli suvel tõusust loodeni, talvel pikem kui see vahemik.
Siis kui koht 1874 Vasla mõisa kätte läks, suurenes see seitsmeteistkümnelt tiinult 20 ½ tiinuni. Ühtlasi tõusis siis rent. Siis tuli rahas maksta 105 rubla aastas, teos jäänud külv ära, töö sõnniku juures jäänud endiseks, 8 vakamaad tulnud nüüd metsaheina teha (enne oli 2 vakamaad neist risthein, kuid ühes Vasla kätte minekuga, nagu eel mainitud, jaotati mõisa maad külale, nii ei jäänud siia enam põlluheina jm. maid), 8 vakamaad rukist lõigata, sama palju suvivilja, 10 päeva pidi kartualid noppima ja 6 päeva rehel käima. See olnud kõik. (Vilja lõikamine oli sirbiga - see pandi põllul kokku, kartulivõtu juures oli sirge haralise otsaga puu, rehepeksus vart ja tuulamiseks sari, sõnnikuhark oli kaheharaline puu, raudotsadega). (Juhan Pakker)
EKLA, f 199, m 49, 258/291 (35) < Viru-Nigula khk. - H.Kõrge < (1931)