Aeg (mdM pingä, mdE shka).
Aeg on ruumi kõrval üks peamisi abstraktseid kategooriaid. Rahvatraditsioonis jaguneb aeg - mdM tä shi ('see päev', ka see ilm või eluaeg) ja mdM tona shi ('too päev', ka too ilm või teispoolne aeg). Tona shi on ühtne, jagamatu ja lõputu. Aeg algab maailma ja jumalate sündimisega ning lõpeb nende hävinguga (*T'usht'a). Maailma lõppu on seostatud ka kuu- ja päikesevarjutustega. Olenevalt inimese käitumisest selles elus ennustati talle tulevikku teises elus - pime või valge. Kellele ei meeldi tulle vaadata, olevat teises ilmas pimeduses.
Aja kulgu peeti kiireks: mdM “Pings' jotai - afi fat'at” (Aeg kulub - ei jõua kinni haarata). Esimene elupool möödus aeglasemalt, teine kiiremini. Samuti tajuti erinevalt aja pikkust päeva jooksul - pärast keskpäeva kulges see kiiremini: mdM “Shis' shobdava moli pekked' langsa, shin'gutshkat' - vr'gas, ilät' - numol langsa” (hommikul päev roomab, keskpäeval ratsutab hundil, õhtul jänesel).
Ersad ja mokshad tundsid nii päikese- kui ka kuukalendrit ja määrasid mõlema taevakeha järgi ka aega. Aastaid arvestati suvede järgi - mõisteid “aasta” ja “suvi” väljendati ühe ja sama sõnaga: mdM kiza, mdE kize. Soodsaks peeti aasta algust. Liigaasta on inimestele ja loomadele raske aeg.
Neli aastaaega - suvi (mdM kiza, mdE kize), talv (mdM t'ala, mdE tele), kevad (mdM tunda, mdE tundo) ja sügis (mdME s'okse) peegeldasid põllutöö ja karjapidamise perioode ning looduse ja ilmastiku seisundit. Tänapäevased kuude nimetused on hilislaenud vene keelest. Planeeti kuu ja kalendrikuud nimetatakse sarnaselt mdME kov.
Ööpäeva mõistet ei tuntud - oli päev (mdM shi) ja öö (mdM ve). Päeva ja päikese kohta on kasutusel sama sõna: mdM shi, mdE tshi. Koitu (mdM shobdavan' zarä), päevaaja kuulutajat, nimetati Mar'aks ja eha (mdM il'äden' zarä), õhtuse aja kuulutajat, Dar'aks. Nende poole pöörduti abi saamiseks erinevate haiguste ja posimiste vastu.
Tehtu tulemus (hea või halb) sõltub selle sooritamise ajast, sellepärast püüti valida tegevuse alustamiseks (kosimiseks, külvamiseks, maja ehitamiseks, kaevu tegemiseks jne) soodus aeg (päev, nädal, kuu). Kolmapäeval, reedel ja pühapäeval uut asja tavaliselt ei alustatud.
Esmaspäeva nimetati noore kuu päevaks (mdM Od Kovon' shi) ja peeti soodsaks: noorkuu valgustas tööd. Teisipäev (mdM shavshi) on vee-ema päev. Sel päeval ei külvatud (vili ei kasva), kuid muidu peeti päeva õnnelikuks (“kergeks”). Kolmapäeva mdM verzhi (ver 'veri', shi 'päev') nimetus on ilmselt seotud ohverdamistega aja- ja päikesejumal Shkaile. Kõige soodsamaks ja õnnelikumaks (kergemaks) peeti neljapäeva (mdM shuvalanä), metsmesilaste kaitsja päeva. Sel päeval käidi kosjas, püüti alustada uut tööd ja korraldati palvusi (*Naistepalvus Baban' ozks, *Ange pat'ai). Reedet peeti *leivaema Norovava päevaks. Reedega (mdM päden'tsä) oli seotud palju keelde: ei köetud sauna, ei pandud kana hauduma - kanapojad kooruvad kaua, ei kedratud - jääd pimedaks, ei pestud - süttivad tulekahjud. Laupäeva (mdM jotkshi) peeti soodsaks päevaks. See oli maa-aluse jumala päev ning kündmise-külvamise alguspäev. Pühapäev (mdM nedl'äshi, mdE nedl'atshi), karja kaitsja päev, oli kõige puhtam päev - see oli puhkamise aeg.
Päev, kuu ja aasta jagunevad soodsateks ja ebasoodsateks (puhasteks ja ebapuhasteks) poolteks. Keskpäeva peeti ohtlikuks ja ebapuhtaks, seetõttu ei tohtinud siis majast välja minna või tööd alustada. Pärast keskpäeva viidi surnu majast välja, kuid kalmistu külastamine sel ajal oli keelatud - surnud ei näe siis tulijaid. Nõidumise ja kurjade jõudude liikumise ajaks peeti vahemikku keskööst kukelauluni. Kui kuked laulavad keskööl, päästavad nad inimese hinge teda sel ajal piinava kurja jõu käest.
Õhtune aeg sobis ravimiseks, posimiseks ja ennustamiseks. Õhtul, veel sagedamini keskööl, käidi ristteel lepitamas (mdM prostindama), arstimas ja kaetamist kaotamas. Õhtuse ajaga on seotud erinevad keelud: ei tohi uut tööd alustada - töö ei õnnestu; juukseid lõigata - juuksed ei kasva; põrandat pühkida - tülid; prügi majast välja viia - näitad maja kuraditele, kes hakkavad elu segama; raha välja anda - raha kaob jne. Õhtuse kirikukella helisemise ajal ei tohi risti ette lüüa, kuna sel ajal palvetavad ja paluvad andestust enneaegselt surnud inimesed.
Kindlat aega nõudsid ka muud maagilised toimingud. Suurtel pühadel (lihavõtted, kolmekuningapäev, jõulud jne) viidi läbi kaitsetoiminguid. Ööl vastu kolmekuningapäeva joonistati akendele ristid, et kurjad jõud ei pääseks majja. Lihavõtte eelne neljapäev oli puhastumise päev. Supeldi jõgedes ja ojades, kuna sel päeval olevat kevadveel võime kaotada välispidiseid haigusi. Sel päeval ka pesti ja koristati maja lihavõttepühadeks.
Pühi peeti üldiselt soodsaks ajaks. Ka suurte pühade vahelisel ajal järgiti mitmeid keelde: näiteks lihavõtetest taevaminemispühani ei visatud midagi aknast välja; lihavõtetest külvamiseni ei süüdatud tuld (*Lihavõtted); jõuludest kolmekuningapäevani ei tohtinud kedrata (Lunastaja rüü tolmub); paastu ajal ei tohtinud abielluda. Rida keelde oli seotud lihavõttenädala esmaspäevaga (mdM pil'gon' sindema shi 'sõnasõnalt: jalgade murdmise päev'). Sel päeval ei tohtinud laulda ega midagi majast välja anda. Keelu rikkujad võisid kahjustada oma majapidamist, kogu sugukonda või küla. Kui keegi tuli sellel päeval külla, puudutas peremees õnnetuse eemalejuhtimiseks kolm korda ahjuroobiga siseneja jalgu või ei lasknud teda üldse sisse, et ei juhtuks tulema “raske jalaga” inimene.
Sündimise aeg määras inimese saatuse. Edukateks peeti kuu alguses, neljapäeval, laupäeval või suurtel ristiusu pühadel sündinuid. 7. või 8. raseduskuul enneaegsena sündinutel on “raske” pilk, käsi ja jalg.
Mainof, W. Les restes de la mythologie Mordvine // Journal de la Societe Finno-Ougrienne. Helsingi 1889.