Lihavõtted (mdM Otshizhi; ots'u 'suur', shi 'päev'; mdE Inetshi; ine 'suur', tshi 'päev').
Lihavõtted on kevadine liikuv kirikupüha, mida ersad ja mokshad tähistavad alates 18. sajandist ja mis on säilitanud mitmeid arhailisi jooni. Lihavõtteid kujutati ette valgel hobusel inimeste juurde kappava mehena.
Tänapäeval on see põllutööde algusele pühendatud agraarne pidu, mis kajastub ka palvete sisus - et kõik kasvaks, mehed külvaksid, naised lõikaksid ja kündjad oleksid terved. Vaiksel nädalal (Mekol'tsä Ots'u Poston' ned'al'at' 'viimase suure paastu nädal') toimus ka maja perenaise või noorpaaride austamine.
Pühade ettevalmistused algasid nädal varem. Koristati, pesti, tehti sauna - mõnes külas kolm korda: vaiksel kolmapäeval ühissaun (marston' ban'a), reedel esiisade saun (kulof at'an' ban'a), laupäeval tüdrukute saun (stiren' ban'a). Vaikset neljapäeva peeti puhastumise päevaks - supeldi jõgedes ja ojades, sest kevadveel olevat omadus ravida välispidiseid haigusi.
Laupäeval pärast tüdrukute sauna tehti pannkooke, joodi puret (humalamõdu), värviti sibulakoortega mune ning kutsuti ust paotades esiisasid koju. Lavatsile pühasenurka tehti ase, lauale pandi pannkoogid ja keedetud seapea. Õhtul hõikasid lapsed: “Lihavõtted tulevad maja tagant, tulevad trepist üles, istuvad pühasenurka, võtavad seapead” (mdM “Otshizhis' sai ftalga, suvai kut's'emalga, ozai äz'embr'äti, kundai tuvon' pr'äti!”). Tavapäraselt käis majaperemees sel õhtul küünalt, leiba ja ikooni käes hoides kolm korda ümber maja, et kaitsta kodu tulekahju ja kurjade jõudude eest.
Usuti, et ööl vastu lihavõtteid hobused “räägivad”. Sel ööl oli keelatud väljas käia ja jumalatelt tervist paluda, kuna sel ajal liiguvad seal surnud ja kuradid. Lihavõtte ööl jälgiti tulevikuendeid: kui lihavõttelaupäeva öösel oli vaikne ja koerad ei haukunud, siis tuli hea aasta; kuspool koer haukus, sealpool oli oodata tulekahjusid; kui koerad haukusid enne keskööd, oli tulekahjusid oodata aasta esimesel poolel, kui pärast keskööd, siis teisel poolel; kui paistis kuu, tuli halb vilja-aasta. Esimese lihavõttepüha äike ennustas head viljasaaki, vihm halba. Käidi ka kalmistul tulevikku kuulamas: kui kuuldi lärmi, ennustati tulekahjuderohket aastat. Ööl vastu lihavõtteid nähtud unenägu peeti endeliseks - see täitus aasta jooksul.
Mõnes külas viidi esimesel lihavõttepühal läbi palvetamine majas, kus hoiti ja süütati tavandiline sugukonnaküünal. *Küünla juurde pandi müntide ja munade korjamiseks esiisade müts (mdME at'an' shapka). Alul palvetati lihavõttele, siis esiisadele. Viimaseid tänati tulemise eest ning paluti viljasaaki, loomadele sigivust, kaitset kurja eest ja õnnistust. Loetleti pidulikke tavandisööke (kohustuslik toit oli puder). Esiisade küünlaga käidi küla igas majas. Kombe järgi kattis hiljuti mehele läinud neiu küünla valge rätikuga.
Enne loojangut saadeti surnud esiisad tavaliselt küla serva või rehe taha; välja viidi neile tehtud ase, müts korjatud raha ja munadega ning esiisade küünal. Neid kostitati viimast korda, kraabiti noaga münti (teises ilmas oli vaja maksta üleviimise või öömaja eest) ja siis paluti neil minema hakata. Surnutele järele tulistades puhastati tee kuraditest, kes kartvat püssipauke. Kalmistu suunas veeretati mune, et surnud lapsed saaksid teises ilmas mängida.
Lihavõttepühade hommikul söödi tavapäraselt hirsipannkooke, pirukaid ja värvitud mune. Värvitud mune pandi hea tervise tagamiseks ikoonide taha ning surnute jaoks aknalauale. Kindla tava järgi käidi külapidi mune korjamas: koidikul käisid täiskasvanud noormehed, hommikul lapsed. Värvitud ja kirikus õnnistatud munal arvati olevat maagilisi omadusi (*Muna).
Kui esimese lihavõttepüha esimene külaline oli poiss, siis ennustati majaperemehele head aastat, kui tüdruk, siis halba. Sisenenud tüdruk pandi istuma kanamunadele, et haudujaid kanu jätkuks. Esimesele kerjusele oli kombeks anda pannkook.
Lihavõttepühadel kehtisid mitmed keelud: ei tohtinud töid alustada ja juukseid lõigata. Keelatud oli taga nutta sellel päeval surnut, vastupidi, tuli rõõmustada, sest ta saavat otse paradiisi. Naised ei tohtinud käia paljajalu - surnud ei pääse muidu koju; mälestada surnuid kalmistul - sel päeval tulevad surnud ise koju. Lihavõttest taevaminemispühani ei visatud midagi läbi akna välja, kuna kardeti riivata jumalat. Ka oli keelatud lihavõttest viljakülvi alguseni tuld süüdata.
Lihavõtte ajal mängiti värvitud munadega, kiiguti ning külastati lähedasi sugulasi. Ersa külas Kardaflees nimetatakse lihavõtte teist päeva “supiga kostitamise päevaks” (mdE kutsheml'an' jakaftoma tshi; kutsheml'a jam 'sealihasupp'). Enne söömist palvetati.
Lihavõtteid oli kombeks pidulikult ära saata. Ärasaatmisrituaal varieerub paiguti. Lihavõtte ärasaatmiseks valmistati toitu, palvetati ning kutsuti teda laua äärde sööma. Söömise ajal võeti Kardaflees igast toidust tükike, mindi ukse juurde ja paluti lihavõtetel majast lahkuda. Tavaliselt saatis lihavõtteid küla serva kogu küla. Mõnel pool visati värvitud munad lahkuvale lihavõttele järele ning paugutati püsse. Pühad lõppesid mängude, tantsude ja lauludega. Enne pühi spetsiaalselt valmistatud nisuleib anti hobustele.
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Izbrannyje trudy. T. 5. Saransk 1966.