Karu

Karu (mdM ofta, mdE ovto).

Karu on ersade-mokshade esivanem, nende tootemloom. Karu on rikkuse, tervise, headuse ja viljakuse sümbol. Legendi kohaselt on karu äraneetud inimene, mistõttu tal ongi inimesega sarnased jalatallad. Ka *Nishkepazi (mdE) kujutatakse karuna. Karu tapmist peeti raskeks kuriteoks, millele järgnes karistus: suri tapja ema, isa, naine või laps.

Karukultuse relikte leidub rahvaluules. Ersa lauludes läheb neiu karule mehele ja sünnitab looma või inimese välimusega hiiglase jõuga lapsi. Moksha muinasjuttudes sünnitab karuga kooselav naine mitte päevade, vaid tundidega kasvava karupoja (mdM ofton' ts'ora). Mõnes muinasjutusüzhees võib karu ja naise poeg tappa oma isa. Moksha muinasjuttudes võib kohata ka motiivi, kus karu sööb inimesi (taadi ja eide). Inimese ja karu vahelisest abielust jutustavates lauludes mainitakse sageli kusagil metsas asuvat karude maad, kuhu inimesed ei satu ja kuhu karu viib röövitud neiu.

Karu räägib inimkeeles, laulab, pöördub abi saamiseks inimese (eriti naise) poole, et see tõmbaks tema käpast pinnu välja - tänutäheks toob ta mett.

Pulmalauludes võrreldakse neiu armastatut kurja karuga. Pulmas kehastas pahupidi kasukas ja mütsis naine karu, kes tuli õuele peigu ja mõrsjat vastu võtma. Pulmakaru sümboliseeris tulevase abielupaari viljakust ja rikkust (viljakusega on seotud ka jõulude ajal karuks maskeerimise komme). Ersa pulmades lõi karuks riietatud kosjamoor vihaga kõiki majja sisenejaid. Mõrsja ja peigmees pandi istuma karu nahale või kasukale. Peiu majja sisenedes astus mõrsja kasukale - sellega kaeti ka noorte voodi.

Kuna kurjad jõud ja nõiad kardavad karusid, hoiti vanasti tallis või laudas karu pealuud. Kellel karu kolp puudus, tõi karutaltsutajate külla saabudes õue või talli elavaid karusid.

Karurasva kasutati kopsuhaiguste ravimiseks. Lauta riputati kaitseks kibuvits (mdM ofton' bokon 'sõnasõnalt: karu naba'), selle tõmmist joodi külmetuste puhul.

Kirjandus:

Maskajev, A. I. Mordovskaja narodnaja epitsheskaja pesnja. Saransk 1964;
Jevsevjev, M. E. Mordovskaja svadba. Izbrannyje trudy. T. 5. Saransk 1966.