Kirst (mdM lazks, mdE kandolaz; laz 'laud'; kandoms 'viima, kandma').
Kirst tuli mordva matusekommetes kasutusele 19. sajandil. 1783. aasta andmete järgi maeti surnud ilma kirstuta, kasetohuga kaetult. Hiljem hakati kirstu puust õõnestama (üks puu oli kirstuks, teine kaaneks). 19. sajandi lõpus tehti juba peaaegu igal pool kastitaolisi kirste. Kirstutegemisest jäänud laastud ja pilpad visati kalmistu lähedal olevasse prahihunnikusse. Samaara kubermangus nimetati seda kohta shtshepka lango (mdEM shtshepka 'laast', mdE lango 'pind, koht') - paika peeti inimestele ohtlikuks (*Haigus). Saraatovi kubermangu Petrovi maakonnas kingiti käterätik sellele, kes esimesena kirstu valmistama hakkas. Tavapäraselt pidi kirstutegemise ajal keegi sugulastest itkema.
Enne surnu kirstupanekut suitsutati kirstu, põhja pandi kaseoksad. Surnu kirstupaneku järel palus üks naistest kirstu peatsis seistes ja vaskmünti kraapides surnul surnupesijate ja riietajate nimel säilitada nende viljasaak, kari ja tervis. Kirstu pandi kaasa surnu lõigatud küüned (*Hing) ja mündid teise maailma jaoks.
Kirstu külgedele joonistati silmade kõrgusele söe või noaga kaks või neli akent (kaks ühele ja kaks teisele poole), et surnul oleks töötades valge. Pensa kubermangu mokshad tegid kirstule akna ja ukse, et surnu saaks välja vaadata ja ringi käia. Mõnikord tehti kirstule ka klaasitud aknad, kuna kirst oli surnu elamu teises ilmas. Uskumuse järgi elavad enesetapjad ettenähtud eluea lõpuni kirstus ja surevad uuesti õigel ajal.
Kirstu majast väljaviimise ajal kutsus vanem naine kõiki surnuid, kes matustest justkui osa võtsid, matuselistega koos majast lahkuma. Samuti puudutati kolm korda uksepiita, et vältida uut surma.
UPTMN. T. 7, tsh 1. Erzjanskije pritshitanija-platshi. Saransk 1972;
UPTMN. T. 7, tsh 2. Mokshanskije pritshitanija. Saransk 1979;
Zelenin, D. K. Vozzrenije na zalozhnyh pokoinikov u drugih narodov / Otsherki russkoi mifologii. Izbrannyje trudy. Moskva 1995.