Peajumal, Päikesejumal, Ajajumal (mdM Shkai, Shkabavaz, Shipaz, Ot's'u Shkai, Vär'ä Shkai, mdE Tshipaz, Shkipaz, Verepaz; mdM shi, mdE tshi ’päike, päev’; mdE shka ’aeg’; mdM bavaz, pavaz ’jumal, õnn’; mdM ot's'u ’suur’; mdM vär'ä, mdE vere ’üleval, kõrgel’). Ersa mütoloogias loetakse peajumalaks või ülemjumalaks ka *Nishkepazi.
Peajumal Shkai on maailma looja, kelle kätes on kogu nähtav ja nähtamatu maailm. Tal on suured silmad, ta näeb kõike maal toimuvat ja tema pilgul on viljastav jõud. Inimesed peajumalat ei näe. Legendide järgi loob Shkai ka inimese ning inimestele hoiatuseks käsib ta Shaitanil luua kurjad vaimud, kes elavad soodes ja jõgede hauakohtades. Peajumal teeb ainult head, aga karistab halbade tegude eest. Peajumala sugu pole peetud tähtsaks. Shkai elukohaks on päike, kus ta magab ümmarguses voodis. Ta abiellub maise tüdrukuga. Moksha rahvaluuletekstide järgi võib peajumal muutuda jäneseks, seaks ja teravaks ohakaks. Usuti, et Shkai käib öösiti akende all kuulamas, millest inimesed räägivad või unistavad, millega rahul ei olda või mida ei jätku.
Kuna peajumala elupaigaks on päike, esineb päike mordvalaste tavandites nii peajumala kui ka tema sümbolina. Ersad ja mokshad ei astunud aknast langevate päikesekiirte peale, sest nad kartsid astuda Shkai jala peale. Samuti püüti vältida vee peal päikesekiirtest ülesõitu, et mitte lüüa aeruga vastu peajumala habet.
Peajumala nime kasutatakse siiamaani tihti loitsudes, vannetes ja õpetustes, näiteks “Jumal on üleval, silmad on all” (mdM “Shkais' vär'ä, s'el'monza alot”).
Ersa Tshipaz lõi Maa ning magas seejärel 30 aastat puu all ja 30 aastat puu otsas. Ta ärkas valu pärast parema jala liigeses: lõi rippuva jalaga katki muna, kust tuli välja kaunis tüdruk, kellest sai tema naine *Ange pat'ai.
Shkai valitseb kõige elava üle, teda aitavad sealjuures naised - maa jumalad. Peajumal valib endale abilisteks naised, sest nad kuulevad seda, mida ei näe, ja näevad seda, mida ei kuule. Nad peavad peajumalale jutustama kõigest, mis maa peal toimub. Igapäevase leiva jagajaks määras Shkai leiva ja saagi kaitsja leivaema Norovava (mdE), sest ta käitumine meeldis peajumalale: reedel jäi leivaema oma ettekandega Shkai juurde hiljaks, kuna jagas näljastele inimestele leiba. Pärast seda keelas peajumal inimestel reedesel päeval töötamise.
Pärimuse kohaselt rikkus üks naine tainast sõtkudes Shkai reedel töötamise keeldu. Peajumal tõstis ta päikese peale, kus naine pidi surema. Viimasel hetkel enne surma mõtles naine oma orvuks jäävate laste peale. Peajumalal hakkas temast kahju ja ta lasi naise vabaks tingimusel, et ta räägib reedesest töötamiskeelust teistele inimestele. Peajumal pani naise laubale puna-sinise täpi märgiks, et ta oli olnud jumala juures. Sellest ajast alates ei sõtkunud naised enam Norovava päeval tainast.
Rahvas uskus, et peajumal karistab halba teinud inimest kurjade jõudude abiga. Kui teda aga palutakse, peatab ta kurja jõu (käsib Shaitanil istuda vees). Arvati, et peajumala viha peab hajutama lisaks isiklikule palvele ka küla- ja perepalvustega peajumala abiliste majahaldja Kudazorava, laudaema Kardazava jt auks. Seetõttu pöörduti peajumala poole iga palvuse alguses, ükskõik millise jumala palvusega oli tegemist - ainult peajumalat paluti harva.
Kodustel palvustel ohverdati Shkaile tavaliselt varss, väiksemaid koduloomi, linde, pirukaid ja kalja. Ohverdamine toimus kaks korda aastas: kevadel viljakülvi ajal ja sügisel pehmet talve paludes. Suviste põllutööde ajal paluti peajumalalt õnnistust tööle ja tänati selle eest, et jaksati terve päev töötada.
Mainof, W. Les restes de la mythologie Mordvine // Journal de la Societe Finno-Ougrienne. Helsinki 1889;
Milkovitsh, K. S. Byt i verovanija mordvy kontsa 18 stoletija. Tamb. Eparh. Ved. Tshast neofits. 1905, N 18;
Melnikov, P. I. (Andrei Petshorski). Otsherki mordvy. Saransk 1981;
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk 1983.