Rõivad (mdM shtshapt-kar'apt, mdE orshavt-karsevt'; mdM shtsham ’riie, rõivas, särk’, kar' ’viisk’, kar's'ems ’kingi jalga panema’).
Rõivad, jalanõud ja ehted on seotud mütoloogiaga. Nizhni Novgorodi ersade ettekujutuse järgi tikib kõigi jumalate ema Ange pat'ai oma poja Nishkepazi särgi allääre ja õlakud taevasina, päikesepuna, kuukulla ning koidupunaga. Ka müütiline T'usht'a on riietatud valgesse mitmevärviliste tikanditega särki. Valget rüüd kannavad ka vee-ema (mdME Ved'ava), metsaema (mdME Vir'ava), peajumal Nishkepaz (mdE) jt.
Mordvalaste pidurõivad jätsid sügava mulje - rahvarõivaid kandvad naised ja neiud seisid väliste tunnuste järgi ühes reas jumalatega, keda saatis kulla, hõbeda ja vase sära. Neid võrreldi rahvaluules päikese, kuu, tähtede ja tulega, mis lõi nende ümber ebatavalisuse ja erakordsuse õhustiku. Rahvariidepluusi võrreldakse lauludes mooni ja tema õielehtedega, vahtra ja vahtralehtedega.
Traditsioonilistel riietel - pluusidel (mdM panarht), vöödel (mdM karks), peakatetel (mdM pr'än' shtshamat) - ning ehetel (mdM nar'azhamat) ja tikanditel (mdM s'ormat) on peale olmelise veel ka maagiline tähendus. Valgeid linaseid rõivaid kanti nii igapäevaselt kui ka pühadel. Tikandid olid riietel punased, tumepunased, pruunid, sinised, oranzhid, rohelised ja mustad. Kuna igal värvil oli oma sümboolne tähendus, oli äärmiselt oluline, kuidas neid värve kombineeriti. Must sümboliseeris viljakust ja maad (mitmed pluusitriibud tikiti musta niidiga), punane - päikest, soojust ja kaitset.
Rõivaste tikandid näitavad inimese sidet loodusega, millele viitavad näiteks inimlinnu, inimpuu jt kujundid. Juhuslik pole ka mõnede särgimustrite ja tikandielementide tikkimine tuvi- (mdM gul'kan' pil'gekit), hundi- (mdM vr'gazon' kit) ja jänesejälgede (mdM numolon' pil'gekit) kujulistena.
Rõivaste juurde kuuluv ringikujuline vöö oli kaitsevahend. Vöö vallandamine ennustamise ja nõidumise ajal tähendas kurjadest jõududest osasaamist. Ka sünnitamise ajal vallandati vöö ja sõlmiti lahti sõlmed. Esimesel karjalaskepäeval oli kombeks laotada vöö väravale, et loomad tuleksid tagasi koju. Vöö alt juhiti läbi ka ostetud kariloomad, et nad võtaksid uue majapidamise ja uue lauda omaks. Vöö peale seoti pulmaehe mdM s'okt (mdM s'oka ’narmas’), mis koosnes hõberahadest ja teokarpidest ning mille külge riputati punase lõngaga kellukesed. Usuti, et kellukeste helin kaitseb nõiduse ja kaetamise eest.
Mõne kandi mokshade pulmatavandis suitsutati mõrsja kaitsmiseks tema särki.
Naiste ja neidude rõivastesse on kätketud sügav sümboolika. Esimeses järjekorras võiks nimetada ümmargusi metallrahasid või suurte kalade soomuseid meenutavaid ehteid mdM t'en'kat ’kaunistusrahad’ või kujen' pr'ät ’maopead’, mida valmistati nii vasest, hõbedast kui ka kullast, mis tähistas valgust ja headust. Kanti ka käevõrusid mdM kät'kst, kõrvarõngaid mdM pil'kst ja sõlgi mdM s'ulgam. Metall iseenesest sümboliseerib meesalget - sellest valmistati sõjariistu ja lahinguvarustust. Rõivad aga ühendasid endas samaaegselt meheliku ja naiseliku loomuse.
Abielunaise võis ära tunda kõrge seenelaadse peakatte mdM panga, mdE pango järgi, neiu aga tikandi, kardpaela ja narmastega kaunistatud peapaela mdM ashkorks järgi. Juukseid hoidis koos puust või luust kamm (mdM s'ur'ht's'em), millega müütilises pärimuses soeb oma juukseid ka ersa päikesejumal Tshipaz. Ka rätiku sidumisviisi järgi sai neidusid naistest eristada. Neiud kandsid tavaliselt õõnsat vasest või puust pärga, mille sisse sätiti juuksed - peakatte ülaosa kaunistasid pronksspiraalid. Pats varjati rätikuga, mille küljes rippusid ersa-moksha naistele ja neidudele iseloomulikud pronkskaunistused.
Peakatetega seoses järgiti teatud keelde: mütsi ega rätikut ei tohtinud käes keerutada, muidu hakkas pea valutama; mütsi ega rätikut ei tohtinud lauale panna - põhjustab tüli ja vaesust; võõrast mütsi ega rätikut ei tohtinud pähe panna - peavalu kandub üle. Peakatet tarvitati ka armumaagias - neiu pani noormehe ärategemiseks pähe tema mütsi, et noormees mõtleks ainult neiust.
Ka jalanõudel, eriti viiskudel (mdM kar') oli kombestikus tähtis roll. Kodu kaitsmiseks kurjade jõudude ja nõidade eest riputati viisud aiateiba otsa. Kosjade õnnestumiseks visati eeskäijale (bashkuda) järele vana viisk. Viisu sisse pandi vastsündinu platsenta (*Sünd), viiskudesse kängitseti koolnu jalad (*Surnu).
Riiete pahempidi selga panemine ennustas halba - terve päev läheb pahupidi.
Tallgren, A. M. Les provinces culturelles finnoises de lage recent de fer dans la Russie du nord. Eurasia. Septentrionalis antigwa. III, s. 3-24. Helsinki 1928;
Devjatkina, T. P. Mokshanskije svadebnyje obrjady i pesni. Saransk 1992;
Balashov, V. A., Luzgin, A. S., Prokina, T. P. Odezhda. Mordva. Istoriko-kulturnyje otsherki. Saransk 1995.