Sünd (mdM shatshema, mdE tshatshoma).
Ersa müütide kohaselt määras lapse saatuse kindlaks *Ange pat'ai ja päikesejumala Tshipazi (*Peajumal) vanem tütar Nishkende-teiter'.
Vastsündinu ja tema ema kaitsmiseks oli palju loitse, lausumisi ja kindlaksmääratud toiminguid. Mõnes raseduse, lapse sünni ja esimeste elupäevadega seotud rituaalis on säilinud mütoloogilisi motiive. Rahvalauludes (näit *T'usht'a-lauludes) on siiamaani säilinud arhailisi vaateid lapse imelisest tekkimisest. Eostumist ei peetud vaid suguakti tulemuseks. Ersa ja moksha uskumuste kohaselt oli selleks vaja veel heade, aga mõnikord ka kurjade jõudude sekkumist. Näiteks anuvad vanemad moksha laulus “Vasal'g'a” endale ühtainukest tütart (hiljem saab temast peajumal Shkabavazi minia ja äikesejumal Pur'ginepazi naine).
Rasestumiseks sooritati erinevaid kombetalitusi. Näiteks valmistas posija tainast nuku ja läks noorikuga südaööl jõekaldale. Noorik võttis ära vöö ja risti, päästis valla juuksed ning langes kummuli. Posija pomises palve, puhus ja lausus: “No see on sulle, aga meile anna enda oma” (mdM Na, vaga, t'än' teit', a t'ejenk maksk tontsennet').
Moksha ja ersa sünnitamiseelsete uskumuste ja ennete aluseks on põhimõte - sarnane kutsub esile sarnase. Rase naine pidi järgima mitmeid keelde: ta ei tohtinud vaadata tulekahju poole, muidu põletab lapse näo ära; ei tohtinud vaadata surnut ega vigaseid, et laps ei sureks või ei sünniks vigasena; ei tohtinud käia kalmistul; lüüa siga, muidu laps sünnib harjastega; ei tohtinud astuda üle kaelkookude, aisade või looga - et laps oleks emaihus õiges asendis; süüa jäneseliha - muidu võib laps sündida jänesemokaga jne.
Raseda solvamist loeti suureks patuks, sest arvati, et rasedat naist (last) kaitseb *majahaldjas Kudava. Taunitavaks loeti ka rasedale naisele soovitud toidu andmisest keeldumist, kuna see võivat mõjutada lapse arengut ja hiljem võib laps terve elu sellest toidust puudust tunda. Sageli seostus see ühtlasi ebauskliku hirmuga raseda kui kardetava inimese ees.
Sarnasuse põhimõttest lähtudes püüti ka ennustada tulevase lapse sugu: kui raseda naise kõht oli ümmargune, sündis tütar, kui terav, siis poiss; kui naine leidis nööbi, siis sündis tütar; kui pere noorima poja juuksed lõpevad kaela peal väikse salguga, sündis tütar. Mokshad usuvad, et kui rase naine pöörab käsi näidates peopesad ülespoole, siis sünnib tüdruk, kui allapoole, siis poiss. Ersa pulmade teisel päeval ennustati leivatükiga - kui visatud leivatükk kukkus maha, kooruke ülespidi, sündis poiss, kui pehme osa ülespidi, siis tüdruk.
Ersad-mokshad, nagu teisedki rahvad, uskusid sõlmede maagilisse jõusse ja nende erilisse rolli kõige otsustavamatel hetkedel. Sünnituse kergendamiseks seoti lahti kõik sõlmed nii naise riietel kui terves majas. Naine pidi sünnituse ajal lahti tegema ka kõik haagid ja vööd. Esmasünnituse või raske sünnituse korral päästeti valla naise juuksed, käidi laulatusküünlaga ümber sünnitaja, paugutati püssi, avati kirikuväravad ja löödi kella. Ersad palvetasid sünnitajate abistaja ning ema ja lapse tervise kaitsja *Ange pat'ai poole.
Sünnituse aega ja sünnitust püüti varjata. Ersad ei ütelnud sünnituse aega isegi sünnitaja emale, et tagada õnnelik sünnitus. Arvati ka, et sünnitaja ja laps on sünnitamise ajal täiesti kaitsetud. Tavaliselt sünnitati saunas, laudas või toas ahju taga. Sünnituse ajal suleti kõik siibrid ja aknad, et nõid sisse ei pääseks. Kaetuse vältimiseks pandi sünnitaja kõrvale leib. Pärast sünnitust oli noorele isale kombeks anda juua puju leotist soola ja pipraga, öeldes: “Nagu oli naisel raske, nii ka sina kannata” (mdM Koda ul's' r'vätsti staka, t'afta i tonga mutshendak).
Ämmaemand (mdM id'en' baba) abistas sünnitajat ja kaitses last kurjade jõudude eest. Õnneliku elu tagamiseks mähiti vastsündinud tüdruk mehesärgi sisse (armumaagia). Lapse pesemisel pani ämmamoor vette hõbemünte, soovides nõnda lapsele rikast elu; soola ja tammelehti, et laps oleks tugev, terve ja elaks kaua. Tüdruku pesuvette pandi kaselehti, et ta oleks ilus. Samal eesmärgil kaeti laps rohelise või sinise riidega ja öeldi: “Nagu rohi kasvab maas, nagu rohelus on ilus, nõnda ka sina kasva ja tõuse! Nagu taevas on puhas ja hele, nõnda ka sinu elu tuleb puhas ja hele.”
Kui platsenta (mdM iden' todu) ei tulnud ära, anti naisele juua kaljapära. Levinud oli komme matta pärast lapse pesemist platsenta (päramised) ja nabanöör keldrisse, et lasteta naised ei saaks neid varastada ja sünnitajale kahju teha. Poja sünni tagamiseks maeti päramised maja esinurga alla, tütre sünni tagamiseks aga võõrale põllule. Kui naine ei tahtnud sünnitada kolme, nelja, viie jne aasta jooksul, maeti päramised vastavalt kolmandal, neljandal, viiendal jne päeval. Kui rohkem lapsi ei soovitud, pandi päramised kantud viisu sisse ja uputati haavateiba abil sohu. Usuti, et kui süüa taime mdM käd' viiest juureharust üks, ei sünnita naine terve aasta jooksul, kui süüa kaks juurt, siis kahe aasta jooksul jne.
Lapse nabanöör põimiti ema juustesse, et laps oleks emasse kiindunud ja kannaks tema eest hoolt. Kui taheti, et tüdrukust saaks hea õmbleja, kinnitati platsentatükike voki või telgede külge. Kui hoida lapse esimene piimahammas täisealiseks saamiseni alles, ei hülga ta kunagi oma vanemaid.
Enneaegselt sündinud laps pisteti leivalabidaga kolm korda sooja ahju. “Sünnitaja” pidi sel ajal küsima, mida küpsetatakse - abistaja vastas, et küpsetan elamiseks-olemiseks. Samal eesmärgil võidi imiteerida ka uuesti sünnitamist. Naine heitis sünnitamispaika pikali. Laps pandi talle põue - ja seejärel sikutas ämmaemand lapse välja.
Sünnitanud naist pesti vähemalt kolmes saunas, kuna naine ja ta laps on pärast sünnitust kurjade jõudude võimuses. Kuid 40 päeva jooksul oli noor ema ikkagi roojane - ta ei tohtinud käia kirikus, kalmistul, surnu majas jne.
Lapse sünni järel riputati maja katuseharjale viisupaelad - kui need mädanesid kiiresti või katkesid, siis laps sureb. Enne lapse isa ja külaliste sauna laskmist esitles ämmaemand last kerise juures sugukonna kaitsjale *taluema Jurhtavale.
Juba esimesel päeval pärast lapse sündi korraldati leivapalvus (mdM kshi ozondoma), kuhu kutsuti kõik lähisugulased. Palve luges ämmaemand, paludes jumalate käest õnne ja tervist. Kohe pärast sünnitust ei lubatud sünnitaja juurde kedagi, kuni see polnud keetnud paksu putru ja küpsetanud pannkooke. Lapse sünni järel puistati aknalauale tuhka ja tehti akendele ristimärk. Kasevihaga tehti vastsündinu ümber ring ja paluti püha puud (kõige sagedamini valget kaske) kaitsta last kurja silma eest (nõnda valvati teda 60 päeva).
Sündimise ajal püüti ennustada lapse välimuse järgi tema saatust. Õnnelikuks peeti lapsi, kes sünnivad pikkade juuste ja suure peaga, sünnimärkidega (mdM t'äsht'ä marhta - t'äsht'ä ’täht, märk’), “õnnesärgis” (mdM panarsa ’särgis’, mis kuivatati ära ja võeti pärast kaasa eriti tähtsatel puhkudel) või jalad ees (mdM pilge langsa). Õnnelikud on ka isa nägu tütar ja ema nägu poeg.
Lapse loomust ennustati juuste värvi järgi: punapäiseid peeti elavateks, aga mustapäiseid heleda juuksesalguga tulevasteks nõidadeks. Nõid kasvab ka lapsest, kel oli sündides hammas või hambad suus. Lapse elujõulisusele viitasid väljaulatuvad kannad ja suured kõrvad. Kui jalgadest ülestõstetud laps pead tõstis, oli ta samuti elujõuline. Eluvõimetuteks loeti kaheksandal kuul sündinud lapsi, kui nad ei hakanud kohe pärast sündimist karjuma; kel silmanurgad olid tühjad; lõge ei kasvanud kaua kinni; kaenla all oli suur lohk jne.
Kolm päeva pärast lapse sündimist sooritasid ersad lapse hälli panemise tavandi. Häll riputati lakke keset tuba ja kaeti tavaliselt mõrsja kibitka katteriidega. Hällile tehti noa või kiiniga kolm ristimärki. Sel päeval küpsetati pirukaid ning pandi pirukas ja käärid padja alla. Hälli pandi ka meeste riideid, et järgmisena sünniks poeg. Vanaema kiigutas hälli ja lausus: “Jalgade poole kiigutan - olgu jalad tugevad, pea poole kiigutan - targaks saad” (mdE Pil'ge pelev l'uksht'at'an - pil'ge vijev stuvtan, pir'a peli l'uksht'at'an - pr'a mel'am suvavtan). Hälli poole seljaga seistes kiigutas ta kätkit ja soovis, et laps magaks rohkem ega nutaks.
Laps oli esimesel eluaastal kaitsetu - teda kaitsti eriti nõidade eest, kes võisid lapse ära vahetada. Sünnitamispaiga kohal kaabiti mõnikord lapse kaitsmiseks noaga vana münti. Kui laps nuttis sageli, viidi ta pärast päikeseloojangut või -tõusu värava juurde ning väravatappidele kummardades paluti lapsele anda päeva- ja ööund. Nutu vastu pesti last viljapeksuplatsil hommikuse kastega. Lapse nahahaigustest vabastamiseks valati tema vannivesi puhtasse kohta.
Haiguste vältimiseks viidi laps esimese kevadise äikesevihma kätte ning teda ujutati varakevadel vaikse nädala kolmapäeval lumesulamisvees. Perest, kus lapsed surid, ei tohtinud hälli laenata. Tühja hälli oli keelatud kiigutada, muidu ei sünni enam lapsi või on lapsel rahutu uni. Last ei tohtinud peegli ette viia, et ta ei ehmuks.
Kasvu ja eluvõimelisuse tagamiseks ei lõigatud lapsel kuni aastaseks saamiseni juukseid. Lapse toitmise ajal ei tohtinud ema teistega sõneleda - see mõjus lapsele halvasti. Kaetuse vastu pandi lapsele põue vesiroos ja nõges. Haigetele lastele riputati kaela lukk, et haigus ei läheks teistele lastele edasi. Ravimiseks ulatati lapsi läbi lõhenenud puu või kahe lähestikku kasvava puu (tammed ja kased poisi jaoks, haavad tüdruku jaoks).
Laps, kes ei hakanud õigeaegselt kõndima, pandi lävepaku juurde puuküna alla pikali. Posijanaine “raius” küna peal tema haigust kirvega ja lausus: “Haigust raiun, halba inimest raiun, (öeldakse lapse nimi) kõndida lasen, jalgadele jõudu annan” (mdM S'är'äd'emat' kersa, af t's'ebär' lomant' kersa, jakama noldasa (azsõ lemonts), pil'knendi vii maksan).
Peredes, kus lapsed tihti surid, “müüdi” laps läbi akna kerjusele või esimesele vastutulijale. Laps ulatati koos leivaviiluga läbi akna - seejärel läks ema välja värava juurde ja ostis oma lapse tagasi. Uskumuse kohaselt eksitas see kurje jõude ja nad ei saanud enam lapsele kahju teha.
Mõnikord mähkis ämmaemand lapse sauna suitsulõõri kinnitoppimiseks kasutatava tahmase kaltsu sisse ja ulatas ta läbi akna teisele naisele - seda nimetati “laste varastamiseks” *vee-emalt Ved'avalt. Kui laps ei hakanud rääkima, viidi ta esimese lihavõttepüha hommikupalvusel kirikukella esimese löögi ajal kella alla.
Lapse tervendamiseks käis ema keskööl koos posijanaisega saunas seljankat keetmas. Seejärel tulid nad saunast välja, aga ukse jätsid lahti. Ema võttis riided seljast, laskus neljakäpakile ja ronis tagurpidi sauna, astudes üle panni. Saunas hakkas ta koera moodi suppi lakkuma. Samal ajal kutsus posija vaime sööma ja palus neilt abi.
Ema ei tohtinud oma last needa - laps võis surra, kogelema hakata või langeda kurjade jõudude ohvriks. Lapsi hirmutati mitmesuguste olenditega: ersade lastehirmutis Ruts'k-Pets'k käib öösel lapsi hirmutamas, mokshad hirmutasid tavaliselt lapsi Bobo, hundi või karuga.
Beljajeva, N. F. Rodilnye obrjady mordvy-mokshi Atjurevskogo rajona Mordovskoi ASSR (konets XIX - natshalo XX vv.) // Etnokulturnye protsessy v Mordovii. Saransk 1982. S. 51-63;
Kuzebai Gerd. Etnographica. Helsinki 1993;
Devjatkina, T. P. Narodnye primety mordvy (mokshi i erzi). Saransk 1994.