Tamm

Tamm (mdM tuma, mdE tumo).

Tamm on jõu, tugevuse ja meesalge sümbol. Tamme juures toimusid ühispalvused ja ohverdamised. Tamm oli kõige levinum ersade ja mokshade palvusobjekt ja -koht (tavaliselt kasvas tamm metsa või küla servas või ka kõrgemal kohal küla keskel). Tavandi läbiviimiseks valiti kõige suurem õõnes või kahe-kolme haruga puu.

Puu juurde toodi tavanditoitu - liha, mune, pirukaid ja kalja. Kolme rituaalse ringi tegemiseks ümber tamme valiti välja kolm inimest - kaks meest ja tüdruk. Saraatovi kubermangu mordvalastel kandis esimene mees leiba ja soola, talle järgnev tüdruk tantsis tavanditantsu ja viimane mees mängis torupilli. Palve lausus tavaliselt vana mees, kes palus peajumalalt head viljasaaki ja õnne ettevõtmistes. Palvuse lõpus pandi puuõõnde raha ja söödi tavanditoitu. Tamme juures toimusid palvused ka põua ja taudide puhul. Tamme jumala Tumopazi auks korraldatud palvusel paluti õigeaegset vihma.

Mõnes Tshamzini rajooni ersa külas käiakse siiamaani palvetamme (mdE oznomo tumo) juures abi, viljasaaki, lapsi, vihma jne palumas. Puu külge riputatakse või seotakse ande. Mõnes kohas ei tohtinud püha tamme puudutada. Tamme ei tohtinud raiuda. Keelu rikkumine põhjustas suure õnnetuse või kehva viljasaagi. Uskumuste kohaselt kaitses tamm inimesi õnnetuste eest, seda peeti küla ja selle ümbruse kaitsjaks. Samas ei lubatud äikese ajal tamme all seista, kuna sel ajal oli tamm kontaktis taevaste jõududega (muidu lööb välk maha).

Legendis “Karjuse tütar” tapab äikesejumal Pur'ginepaz (armukadeduse tõttu oma maise pruudi Aldun'a vastu) poisi, kes muutub nooreks tammeks. Lauludes väljendab tamm suurt kasvu või ebatavalist päritolu. Lastelauludes ja lausumistes kasutatakse tamme kujundit heades soovides - et laps kasvaks tugevaks ja seisaks kindlalt jalgel nagu tamm. Maja ehitamisel asetati noor tamm pärast esimese palgirea panekut maja keskele, et maja oleks tugevam. Läbi tamme õõne ja lõhede ulatati haigeid lapsi (*Kask, *Haab), külmetuse puhul viheldi tammevihaga.

Kirjandus:

Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
UPTMN. T. 8. Detski folklor. Saransk 1978.