Tuuleema (mdEM Varmava; varma 'tuul', ava 'naine, ema').
Tuuleemal pole käsi, jalgu ega tiibu. Ta on keeletu, aga tema kutsuv vilistamine kostab kaugele. Varmava arvati olevat *leivaema Norovava (mdE) ja *metsaema Vir'ava (mdEM) õde.
Vaikse ilmaga usuti tuuleema magavat ja halva ilmaga üles tõusvat. Ersade ja mokshade ettekujutustes elab ta kas mere taga või taevas. Tuuli hoiab ta luku ja riivi taga. Tema pojad elavad neljas tünnis, mis asuvad maa neljas nurgas. Pojad lendavad neist välja kohe, kui ema korrakski tünni poole vaatab. Tuule vilistamise puhul arvati, et tuuleema kutsub oma lapsi; marutuule puhul, et tema lapsed mängivad; tuisu puhul, et ta katab oma lapsi kinni. Muinasjutus räägitakse, kuidas niidul heina tegevad mehed kohtavad Varmava lapsi, külmi olendeid, panevad nad vankri peale, et endaga kaasa viia. Kohe tõuseb aga marutuul, mis märatseb nii, et mehed ei saa edasi liikuda.
Varmava poole palvetati paljudel pühadel ja ohvritalitustel. Erilise palvusega paluti tal tuul valmivast viljast eemal hoida, ohvriks veristati tähniline kana. Tuuleema poole palvetati põlvitades, käed taeva poole tõstetud - teda lubati austada, kui tuul on vaikne. Tuuleema poole pöördusid peale põllumeeste ka aednikud. Varmavat kutsuti appi tulekahju korral - tuult püüti pöörata, visates tulle mädamune või Issanda muutmisepüha (Preobrazhenije) aegu puu otsast võetud õunu.
Usuti, et Varmava võib saata haigusi. Kuhupoole tuul puhus, seal inimesed haigestusid: tuulega (mdM varman' saf s'är'ädema 'tuulest tulev haigus') seostati mõningaid naha-, närvi- ja muid haigusi (mdM pinen' ktshä 'odraiva'; lifkst 'rõuged'; akshe 'kehvveresus' jne). Sellistel puhkudel viidi haige “lepitamiseks” (mdM proshtshengas) kolme tee ristile. Mõnikord saatsid ka nõiad tuulega haigusi.
Tuule, eriti tuulispasa (mdM shari davol) poolt ära viidud pesu võis põhjustada halltõbe (mdM shari ili trnai pr'äks arams; sõna-sõnalt: jääda “rappuvasse tõppe”, palavikku või peapööritusse). Tuule poolt ära viidud asju rikuti või maeti maha. Tuulispaska peeti nõidade mänguks, mille peatamiseks visati tuulekeerisesse nõia tapmiseks nuga või öeldi kolm korda: pea, pea, (looma)katk sind võtku! (mdM t's'ur, t's'ur, tsimbirkas' s'ävonzot).
Järsku tuulehoogu peeti ootamatu halva uudise, tavaliselt surmasõnumi, endeks. Tugev tuul ennustas ilmamuutust. Soe tuul paastumaarjapäeval sooja suve: kust sel päeval tuul puhub, sealt puhuvad tuuled terve suve. Jevdokiapäeval puhuv tuul ennustab külma kevadet.
Harva, U. Die religiosen Vorstellungen der Mordwinen. Helsinki 1952;
UPTMN. T. 10. Legendy, predanija, bylitshki. Saransk 1983.