Tuvi

Tuvi (mdM gul'n'a, mdE gul'ka).

Mokshad peavad tuvi jumala linnuks (mdM shkajen' narmon'). Nizhni Novgorodi ersade müütides muutus jumal Ange Pat’ai mõnikord valgeks tuviks ning viskas kõrgelt alla lilli mesilastele mee korjamiseks ja leivaraase kanadele. Ersa demiurg Nishkepaz muutus mõnikord samuti tuviks. Mõnedes juttudes kujutatakse tuvi inimesena, seetõttu peeti tuviliha söömist andestamatuks patuks. Tuvipesa rüüstamise korral võis lind tuua nokas sädeme ja põletada maha maja või hävitada pere.

Kalendrilauludes (md kal'ada' ’jõulusandilaul’) võrreldakse tuvi samuti inimesega: nokas kohale toodud, jahvatatud ja sõelutud viljateradest küpsetab tuvi pirukaid, määrib neid võiga ja kostitab laulvaid lapsi. Müütilistes lauludes muutub tüdruk tuviks. Pulmafolklooris sümboliseerib tuvi mõrsja vagurust ja rahulikkust. Ersa pulmatavandis oli tähtsaima rituaalse piruka luvon' kshi (*Pirukad) ülemise, kaheteistkümnenda kihi kohustuslikuks kaunistuseks kaks (Ardatovi maakonnas neli) tainast tehtud tuvikuju.

Tuvi aknast tuppa lendamine ennustas õnnetust. Kui tuvi aknale koputab, tähendas see ohuteadet - eriti tulekahjuennet. Tuvisid kasutati ka *ennustamiseks.

Kirjandus:

UPTMN. T. 7, tsh. 3. Kalendarno-obrjadovye pesni i zagovory. Saransk 1981;
Melnikov P. I. (Andrei Petshorski). Otsherki mordvy. Saransk 1981;
Jevsevjev M. E. Izbrannyje trudy. T. 5. Mordovskaja svadba. Saransk 1966.