Allikate, ojade ja kaevudega seotud uskumustes ja kommetes avaldub usk puhta liikuva vee tervistavasse väesse (vt Vesi). Kultuslikku tähelepanu on vadja pärimuses üldisemalt pööratud veekogudele või kohtadele nendes, mis seletuste kohaselt talvel ei jäätu, samuti on pühadusele osutava kriteeriumina tuntud allika või oja voolamine vastu päeva (sõizob vassoo päivää, vassa päivä virtaap). Määravaks võib olla ka konkreetse veekogu asukoht - osa vaatlusalustest allikatest-kaevudest on paiknenud kultuslikult austatud puude ja kivide vahetus läheduses, moodustades nii laiemaid pühaks peetud komplekse. Nt mainitakse 18. sajandi lõpus pühaks peetud suurt tamme ja allikat, mille veele omistanud vadjalased väga suurt väge ning mille juurde kogunetud eeliapäeval laata pidama. Osa endistest kultusallikatest ja kaevudest ongi kiriklikult pühitsetud ning religioosne sünkretism avaldub allikate kristlikele pühakutele või tähtpäevadele viitavates nimedes (nt Sergei lähe, Iiliä õja, Kupol'o kaivo), allikate juurde asetatud (legendide järgi sealt leitud) ikoonides ning naabrusesse rajatud kabelites ja kirikutes. Mitmel puhul seostuvad samad kultuslikud toimingud kirikukalendri tähtpäevadel nii kristlike pühakodade kui ka samas paiknevate allikate, ojade ja puudega.

Vadja rahvapärimuses on allikad tuntud eelkõige ravimispaikadena. Osa ravitaigade aluseks on üleloomulikelt olenditelt või veest tulnud haiguse kontseptsioon, mille puhul tuleb allikasse viia lepitusohver (võra, vt Ohverdamine): puhas riidetükk, käte- või ninarätik, sellesse mässitud sool, puhtaks pestud münt, hõberaha vms, mida on enne hoitud kontaktis haige kehaosaga. Täpsemalt on olnud määratletud ohvritoimingute läbiviimise aeg (öösel, varahommikul enne päikse tõusu), kehtinud on ettekirjutused riietuse (valged, puhtad rõivad) ning käitumise osas (ei tohi minna üksi, kuid siiski võõraste teadmata; lahkuda tuleb ilma tagasi vaatamata). Ohverdamist on saatnud kummardamine ja kiriklikud palved (kõige sagedamini meieisa), samuti loitsulised fraasid, milles palutakse andeks, pakutakse võra ning küsitakse vastutasuks head tervist (nt Anna antõõs armas maa i kalliz õja! (Le), Sillõ võrha, a millõ tervüz! (Luu), Anna antõssi! Sillõõ puhaz võra, a üvvää tervüttä! (Ma), Võta minuu võrod, a millõõ anna tervüüttä! (Sa)). Ohvritoimingu adressaadina on 20. sajandil mainitud isikustamata veekogu, maapinda või tuult, kuigi enamikes kombekirjelduses on see seos täpsemalt määratlemata. Vadja rahvapärimuses on tuntud küll ka personifitseeritud allikahaldjad (lähte haltialain, lähtie altõõ), kuid memoraadid vaimolendi juhuslikust kogemisest allikate ning ojade lähedal, kus ta ilmub deemonlikule veehaldjale iseloomulikul (pikajuukselise peadkammiva ja itkeva naisterahva) kujul, ei luba ohverdamist ning haldja kogemist omavahel siduda, vaid osutavad pigemini nende arusaamade erinevale algupärale. Teatud kohti ümbritsev erilisuse või pühaduse oreool näib soosivat üleloomuliku kogemist, seda iseäranis laste hulgas, keda on vaimolendite sekkumise ähvardusel hirmutatud veekogudele lähenemast (vt Lastehirmutised).

Võime oletada, et kui varasemal ajal toimus allikal ravimine ja ohverdamine vastavalt vajadusele (haiguse, õnnetuse korral, ka lapse sündimisel), siis kiriklikult pühitsetud ja kristlikku kultusse kaasatud kohtades toimus see reeglina pühakupäevadel (vt nt Eeliapäev, Jaanipäev). Ristikäigu või allika lähedal peetud jumalateenistuse käigus õnnistas preester allikavee, millega palvusele kogunenud rahvas piserdas haigeid kehaosi ning mida raviotstarbel võeti ka koju kaasa (vt Ristivesi). Teise maailmasõja järel, kui külakristlusele iseloomulik sünkretistlik maailmavaade ühes kiriklike toimingutega taandus, olid paljud endised pühad allikad kasutusel populaarsete veevõtukohtadena, mis tuntud oma puhta ning heamaitselise vee poolest.

EHV