Võib arvata, et paljude vadja v-uskumuste aluseks on veekogude kardetavus, hirm ja aukartus vee kui salapärase ja teispoolsusega seotud substantsi ees (vt Vesi), samuti kalastajate ökotüübi jaoks oluline (religioosne) sõltuvustunne elatiseandjast. Külarühmiti on v-nimetuste osas, uskumuste ja muistendisüzheede iseloomus oma eelistused: rahvapärimuse põhjal eristuvad selgelt järvederikas Kesk-Vadja ala ning mere- ja Laugaäärsed (Vaipooli ja Kukkuzi) vadja külad. Kogu vadja alal domineerivad v-nimetustes perekondlikkusele, peaasjalikult emadusele viitavad, ning halt,iaZ-liiteliste nimetused. Eritletud on merre, jõkke, järve, ojja, allikasse või kaevu lokaliseeritud vaimolendeid, mille kajastuseks on tõdemused, et v on igas veekogus. V kui paigahaldja mõjuvõim ulatub mõnel juhul veepiirist kaugemalegi - teadmine temast jääb seotuks kohaga ka siis, kui nt järv, oja või allikas kuivab.

Vähesel määral avalduvad vadja rahvausundis rannarahvale omased arusaamad v-st kui feminiinsest kalade patroonist ja vetevalla valitsejast. Ootuspäraselt haakub selline pärimus mere ja suuremate siseveekogudega (Lauga jõgi), kus toimus kalapüük. 18. sajandi lõpust pärit kirjelduste kohaselt oli vadjalastel üks päev aastas pühendatud mere-emale (sks. Seemutter, samuti esineb Alteas-sõna), kellelt randa kogunenud rahvas palus ühiselt rikkalikku kalasaaki. Sellel päeval alustati kalapüüki, esimene kätte saadud kala keedeti või küpsetati koheselt ning heideti tagasi vette. Samasse pärimusteringi kuuluvad ka 20. sajandil vadja pärimuses tuntud süzheed, mille kohaselt v (vesihaltialain) võis takistada liigahnete kalurite püüki lõhkudes võrke või koguni takistades nende välja võtmist. V-d (vesi-ämmä, meri-halti,aZ) on neil puhkudel kirjeldatud suure kala või mõne muu veeloomana, kelle võimuses oli ühtlasi veestiihiate tekitamine ning aluste ümberajamine. Osaliselt on v samastatud laevahaldjaga, kes teab ette, millal alus upub, samuti on v sekkumisena tõlgendatud merel eksimist. Merelkäijad on silmanud v-d kui kalasabaga inimest, kes on jäänud koguni kalurite võrkudesse. Ohverdamise või tõrjeriituse rudimendiks võib pidada nõuet heita merele minnes vette väike kivi.

Kõige paremini on vadja rahvausundis esindatud peaasjalikult järvedega haakuv pärimustering, milles pööratakse tähelepanu v-le kui deemonlikule uputajale. Muistendites ja memoraatides on v kõige sagedasemaks ilmumiskujuks veekogu läheduses, tihti kivil istuv, iseäraliselt pikkade juustega naisterahvas, kes soeb pead ja/või itkeb. Üksikasjalisemates kirjeldustes nimetatakse v-le iseloomuliku atribuudina siidrätti või -vööd, samuti tema valget särki. V kui empiirilise vaimolendi kogemine on lühiajaline: üleloomulikkuse kriteeriumiks on tema äkiline kadumine, iseäranis siis kui inimene oma lähedalolekut millegagi reedab. Tuntud on konkreetsed kohad, kus v ennast sagedamini näitab. Kuigi enamjaolt pole v ilmumisaeg täpsemalt määratletud, tuleb esile tõsta neid memoraate, kus üleloomulik kogemus on aset leidnud keskpäeval.

V nägemist ongi reeglina tõlgendatud endena peatse veeõnnetuse või uppumise kohta ning uskumuse kohaselt näitab v end kaldal kivil istudes ja nuttes just selleks, et meelitada uudishimulikke vee äärde. Aktsepteeritud on igasuguse surmaga lõppenud veeõnnetuse seostamine v-ga, mida kinnitavad rohked 20. sajandil kirja pandud isiklikel kogemustel põhinevad narratiivid. Üldjuhul tõdetakse lakooniliselt, et v uputas või võttis selle, kes uppus (kõige sagedamini uppusid lapsed), kuid üksikasjalisemat nägemust selle kohta, mis sai ohvri kehast ja hingest pärast uppumissurma, vadja pärimuses fikseeritud pole. Seost eelnevaga võib siiski oletada nendel juhtudel, kui nt mõne veekogu puhul ilmneb v-i ohvrite osas teatud soolist diferentseeritust. Nimelt, hästituntud on muistend Savvokkala järve naishaldjast (naiz-eläjä, jarvi-emä), kes pidavat uputama ainult meesterahvaid; sageli nimetatakse temaga koos ka naabruses asuva Süväjärve meeshaldjat (mees-eläjä, jarvi-isä), kes uputab vaid naisterahvaid. Kõneldakse koguni, et nimetatud v-d on omavahel vestelnud ning neid on koos nähtud, mis viitab mingile perekondlikkuse rudimendile paigahaldjatega seotud pärimuses.

V-uskumustes tuleb esile ettemääratuse teema: on arvatud, et v uputab siis, kui tuleb õige tund, ning osa veekogudega seostub arusaam, mille kohaselt peab sinna iga aasta mõni loom või inimene uppuma. Vette ja v-le suunatuks võib pidada ka teatud lepitava või tõrjemaagilise iseloomuga kombetalitusi. Just selsamal põhjusel, et ära hoida inimeste ja kariloomade uppumist, on igal aastal kokkulepitud ajal (kevadel, eeliapäeval) konkreetsetesse kohtadesse viidud loomohvreid (oinas, oina pea või jalad), samuti raha ja rätikuid (vrd Ohverdamine). Erandliku tõrjemenetlusena on räägiti sellest, kuidas pühamees ujus Lauga jões vastuvoolu, mille järel sinna enam inimesi ei uppunud.

Mõneti põikuvalt on v kujutatud memoraatides (paks mees, valges rõivas nasiterahvas, kummitus), milles vahendatakse kontakti üleloomuliku olendiga selliste veekogude (ojade, allikate ja kaevude) läheduses, mis täiskasvanutele reaalset ohtu pole kujutanud. Võib arvata, et need lood on kuulunud laste pärimusse ning neil on olnud peamiselt pedagoogiline funktsioon. Ka siis, kui usk rahvausundi vaimolenditesse taandus, säilis v-de tähendus lastehirmutistena, kelle mainimisega hoiti lapsi veekogudest eemale. V ning veestiihiaga üldisemalt seotud uskumuste negativistlik põhitoon on andnud alust tõlgendada veekogudesse lokaliseeritud vaimolendeid kui paha (vesihoono, järvee paha).

EHV