entshi, henki

On ilmne, et vadjalaste argiteadvusesse oli selleks sajandiks juba kinnistunud kristlik kujutelm h-i ainsuslikkusest. Surmakombestikus on h-le ja tema lahkumisele pööratud suurt tähelepanu. H-d on teatud surmahetkel "taevasse või kuhugi" lendavat ning tema minekut on püütud mitmel kahtlemata arhailisel viisil kergendada, mis viitab aga vanematele kujutelmadele h-st mitte kui ainult abstraktsest ideest, vaid kui substantsist, mis elab ka oma füüsilist elu. Selle tunnistuseks on levinud komme veeklaasi asetamisest aknale, et lahkuv h end pesta saaks, mida on ka väidetud olevat näha vee läikimisest klaasis. Uste, akende ja siibrite avamisega on tahetud kergendada hinge lahkumist, mis ühtib levinud uskumusega h kandumisest õhuvoolu või suitsuga (nagu nt põletusmatustel). Sellist h-d on vadjalased võrreldud ka auruga, mis kolm päeva pärast surma veel kodus viibib, siis jumalat paludes 40. päevaks aga taevas või teises ilmas oma koha saab. H-i füüsiline olemus on ilmselt aluseks ka vähemalt keeles ja muinasjuttudes säilinud kujutlusele, et hinge saab ära anda (nagu enesetapjad tahtmatult tegid). Kristlik arusaam inimh-i unikaalsusest ilmneb väites, mille järgi loomadel h-d polevat.

Vadjalaste uskumustes võib leida rudimente ka h-i muudest ilmnemisvõimalustest. Arhailisemale hingekontseptsioonile on iseloomulik usk h-de mitmuslikkusesse inimkehas ja inimesega seotult. Keha piires on kõneldud kehah-dest. Teated, mis vadjalastel sarnasele viitavad, on võrdsustanud h südamega või öelnud h asuvat südames ehk siis rinna juures vasakul küljel. Kõneldud on ka, et surres h lahkub ja süda lendab taevasse. On ilmne, et antud juhul võib kõnelda vaid kristliku kontseptsiooniga kombineerunud kehah kujutelma jäänukist. Võib oletada, et ka verd on tõlgendatud kui h asupaika. Mälestust verest kui millegi kandjast annavad edasi paar teadet, mille järgi kui veri palõhtub, inimene sureb ja et veri näitab inimesele und. Veel on vadjalastele tuttav kujuteldav elo-tiiro või elo-iiri, kelle naha all liigutamine, iseäranis aga liikumine silmade poole ja silmaripsme liigutamine on surma tundemärgiks. Ka selles uskumuses ilmneb kujutelm mingisse inimkehas iseseisvalt eksisteerivasse fenomeni. Väga populaarne on uskumus, mille järgi pärast surma (aga ka enne mistahes halba aega) väljuvad naha alt täid, mida paljud keelejuhid ise on näinud. Selle ratsionalistlik seletus on, et pärast surma hülgavad täid oma endise peremehe keha. Võimatu pole aga ka seletus, mis viiks tagasi kehah kujutelma juurde.

Irdh-i kujutelmaga seostub vadjalastel kimbuke uskumusi, mille järgi ei võinud tappa ämblikku või konna. Selle tulemuseks oleks ema (konna puhul vahel ka isa) surm. Selle uskumuse juured viivad tagasi kujutlusele ühest h-i eriliigist, mis võib kehast väljuda ja võtta mõne looma või linnu kuju. Kahtlemata pole irdh-i kujutelm olnud üleskirjutamise ajaks enam aktiivse uskumusena käibinud, vaid säilnud pigem mingi allegoorilise rudimendina. Sarnaselt pole võinud tappa ka lepatriinut (jumalaa lehmä), mille põhjus on siiski erinev (vt Jumal). Omalaadne tabuline side, mis samuti otseselt h-le ei viita peitub ka keelus, milles pole tohtinud rikkuda pääsupesi, kuna tagajärjeks oleks olnud tedretähtede (pääzgoo tshirjakko) näkkutulek.

MA