Vadjalaste külakristlikus maailmapildis esineb j eelkõige paha vastandina ning seeläbi kristlikult markeeritud positiivse pooluse ühe peaesindajana. Pole kahtlust, et rahvalikule kujutlusele j-st on suurt mõju avaldanud vadjalaste pikaajaline kokkupuutumine õigeusu kaanoniga läbi palvetekstide ja pappide tegevuse. Sellele vaatamata sisaldavad teated j-st ka kitsalt kristlikest kujutelmadest erinevat.

Vadja pärimuses on j-le ühest küljest iseloomulik distantseeritus, eraldatus ja ka ohtlikkus. Universaalne ettekujutus taevasest deus otiosusest, kes vaid aeg-ajalt inimeste ellu sekkub, pole olnud võõras. Ennekõike kajastub see pikse ja müristamise tõlgendamises j-i sõitmise või kolistamise, aga ka vihastamisega, mistõttu pole lubatud olnud äikest narrida ning pilvele sõrmega näidata. Müristamise korral on tulnud j-d paluda, et see vahingu ära võtaks. J-i kui taevast korrastajat illustreerivad ütlused, mille järgi pika vihma korral polevat j-d kodus ning jäänud on vaid ta sulased, või et päikse ja vihmasaju korral riidlevat j pahaga. Päikestki on öeldud loojuvat j-i juurde. Kõnekas (kas otseselt või metafoorselt) on ka pöördumine jumalaa tuuli, anna antõssi! tuulest saadud haigust ravides. J äraarvamatu avaldusena on nähtud ka vikerkaart, mida muuhulgas on hüütud ka j-i vibuks (jumalaa luokka). Vikerkaare alla keelati minna, ühe teate järgi tõmbavat see allolija üles taevasse j-d vaatama. J-i kontrolliv ja karistav jõud on ilmnenud ka surmajärgsetes kujutelmades. Halva ilma korral matustel on öeldud, et j ei tahtvat kadunut sinna ilma. Traditsioonilise kohtumõistjana paneb j teises ilmas 40. päeval pärast surma surnu hinge sellele ette nähtud kohale. Tähelepanuväärne on uskumus, mille järgi j-le tuleb seal ilmas ette näidata maises elus ära lõigatud küüned, vastasel juhul peab ta minema tagasi neid korjama. Maagiline üleloomuliku ja käegakatsutava suhtestamine ilmneb primitiivsel kujul arvamuses, et ka paastuajal on võimalik argivälise toidu söömist j-i pilgu eest varjata kui teha seda pimedas.

Vastukaaluks ohustavale ning manipuleeritavale j-le domineerib siiski ennekõike kujutlus j-st kui paha leppimatust vaenlasest (nagu korra ka ülalpool ilmnes), kõige loojast ning valitsejast. Et maailm vadjalaste nägemuses hea (so kristliku, jumaliku) ja paha vahel kaalub, leidub piisavalt näiteid olukordadest ja situatsioonidest, kus üks teise üle domineerima juhtub. Tüüpiline selles osas on metsa eksimine kui paha jälgedele minek mingil spetsiifilisel halval ajal, mil pole jumalaa puuttia (vn netu dobroi puti) ja millest on pääsetud, kui j on "meelde tulnud«. Oma olemuselt või funktsioonilt näib kõik siin ilmas jaotuvat mainitud kahe pooluse vahel. Pillidest on just kannelt tituleeritud j-i pilliks, mille mängu peale paha ära läheb. Näib, et vadjalaste jaoks on pea kõik loomad (on öeldud, et vaid kits mitte) ja linnud j-st loodud ja õnnistatud. Tundub, et just viimased kujutavad endist mediaatoreid erinevate ilmade või inimliku ja jumaliku vahel. Uudiseid tooma usutud linnule (harakale) on öeldud, et heade uudiste korral j ta keelele mett paneb, halbade puhul aga tõrva. Samuti on seoses keeluga kalmistult marju korjata öeldud, et need kuuluvad surnutele või ka j-i lindudele. Omalaadne on ka lepatriinu staatus. Ilmselt vene mõjul kutsutakse teda vadja keeles j-i lehmaks (jumalaa lehmä, vn bozh'ja korova), keda ei või tappa. Lepatriinu käele laskumine tähendas õnne. Sel puhul on loetud salm, milles läbivaks on usk (või soov), et sõja saabudes lepatriinu pea lõigatakse, maha maetakse, katlas keedetakse, lugeja oma aga jäetakse alles. Mingi erilisem staatus on olnud ka hernestel, millede maha viskamine on olnud patt, kuna neid on nimetatud muuhulgas ka j-i pisarateks (jumalaa tshüüneleD).

Ei saa unustada, et vadjalasi kui õigeusklikke kristlasi on kristlus oma rahvalikul kujul ümbritsenud igal sammul ööpäevaringselt. J-i poole pöördumisega on päev alanud (Siunaa, jumala, kazessi päivässi) ja lõppenud (Siunatkas jumala kazessa päivässä!), teda on palutud söömisel (Siunaa jumal minnua süütshiisee). Ikoonidel iga talu jumalaa nurkka's, kuhu tähtsam võõras on istuma pandud, ning palvetes on j olnud pühakute kõrval inimese igapäevane saatja ka sõna otseses mõttes. J on domineerinud töösoovides (Jumal apii sillõõ!; Avita, jumala, alku-töit!), tänamistes (Antagoo jumal tervüt teilee!), hädapalvetes (Anna jumala antõssi! Od'd'a minua kehnossa tunnissa!; Oi jumala, tuõ apimehessi!), õnnistamistest (Jumal appii! Õsa i õnni võta kaasa! Alga ommaa elämüt ellää!). Kuu loomisel on öeldud: Siunaa jumal uut kuuD, uuvõs kuus peree leipää! Ka personaalsemates ravisituatsioonides on j-i mainitud (Tuõ, jumal, praavittamaa minuu silmii!). J on abilisena sees ka loitsudes, mida on tõlgendatud ka kui j-i sõnu. Ametliku doktriini ja rahvausu sümbioosi, mille kaudu paljud kristlikud kujutelmad on teadvustunud ja levinud, on endast kujutanud ristikäikude tava, seda näiteks kestva põua korral, mil papp on kutsutud põldudele j-lt paremaid ilmu paluma.

On võimalik, et vadja keel on säilitanud mingi varasema (polüteistliku) uskumusliku olukorra, nimetades sageli ka õigeusu pühakuid j-deks. Eriti kehtib see Püha Jüri kohta; j kõrval on taevase müristajana sama populaarne ka Püha Eelja (il'jaa prarok). Sarnane varieerivus on omane ka teistele õigeusklikele läänemeresoomlastele.

J-le kui füüsilisele olendile vihjavad (vahest uustestamentlikud või apokrüüfsed) teated tema maa peal käimisest. Teade, mille järgi j käinud jalgsi näib viitavat ennekõike Jeesusele, samas on j öeldud olevat valge vanamees pika habemega. Faktiks vadjalastele j-i (või mõne pühaku) füüsilisest maa peal käimisest on jalajälg Kaporje kiriku juures oleval kivil, mida on peetud j-i jäljeks (vt Kultuslikud kivid).

MA