jumalaa luokka, ika~iki~iko~ikoo~jõtshi~piki~ukoolookka,
vihmakaarõ, vihmaa kaarõ

V-ga on vadjalastel seotud kimbuke stereotüüpseid ja selgepiirilisi uskumusi. Teda on kujutletud vee tõmbajana merest, järvest, jõest, soost või kaevust, sealjuures on v oma otstega asunud erinevates veekogudes, kust ta vett parajasti võtab. Seda arvamist on kinnitanud ka ilmaennustuslikud tähelepanekud. On üldteada, et v tähendab (pikka) vihma. Seega on v võtnud veekogudest vett vihmaks ning tõmmanud seda pilvisse. Siiski on vaid õhtune v järgmiseks päevaks sadu ennustanud, hommikune v idataevas on seevastu kuiva ilma kuulutajaks.

Nagu paljudes teistes mütoloogiates on v-l vadja uskumustes peale ilmastikuga seonduva ka usundilist tagapõhja. V seotust mingi kõrgema jõuga tunnistab ta nimetamine ka jumalaa luokka'ks, samuti v üleloomulik jõud. On öeldud, et vee tõmbajana tühjendaks v kaevu kahe korraga. Antropomorfset värvingut lisab teade, mille järgi v võtvat merest vett pangega. Lapsi on keelatud v alla või otste juurde minemast, mida on põhjendatud sellega, et v tõstab üles taevasse "jumalat vaatama". Samuti on keelatud v-d sõrmega näidata. Vadjalaste seas on populaarne lugu tüdrukust, kes läks kaevule vett võtma ning tõmmati v poolt koos kaelkookude ja pangedega taevasse. V on võinud üles tõsta ka merel sõitva laeva.

MA