Ilmselt tänu asjaolule, et metsa eksimine ühendab endas ühelt poolt suhteliselt igapäevast sündmust, teisalt aga selle üleloomulikku seletusvõimalust, on e üks populaarsemaid teemasid vadja (aga ka muude õigeusklike) usndilises repertuaaris. Usk e üleloomulikku seletusse on asi, milles ei näi kahtlevat ükski informant, kuivõrd kirjeldatavad sündmused on reeglina aset leidnud kõnelejate vahetus tutvusringkonnas või nende endiga.

E põhjustajana nähakse paha, mis võib konkreetsemalt seisneda kas halvas ajas, mil pole jumala puuttia (vt Ajad), teatud negatiivsele kohale sattumises (teade kohtadest metsas, mis "pööravad«, eksima või ringi käima panevad) või isikustatud deemonliku olendi sekkumises (vt Metshaldjas). Suurem osa tekste vihjabki pahale viimatimainitud kujul. Kõneldakse paha jälgedele sattumisest ja et paha (tontti, aga ka mets) viimaaB, eksitajana võib paha end lapsele näidata hoidjana, täiskasvanule aga surnud tuttavana, eksitajatena on mainitud ka gruppi naisi, kes kogejale valget saia söödavad, mis koju jõudes on lehmasõnnikuks osutunud. Naissoost eksitajat on peetud meessoost eksitajast ohtlikumaks. Viimane on võinud rahule jätta, kuid esimene viivat (lapse) oma maja juurde. Eristumine sugude järgi viib tagasi haldjakujutelmade juurde metsa- (maa-) emast ja isast. Paljudel juhtudel pole eksitajat nähtud, küll aga on kuuldud ta kutset järgneda. Sellised paha jälil eksirännakud on ajaliselt võinud väldata mõnel juhul kuni poolteist kuud, tavaliselt aga paar-kolm päeva, eksinu on võinud halvemal juhul välja jõuda väga kaugele (teise kubermangu) ning läbida väga raskesti läbitavaid piirkondi (näiteks on ületatud küllaltki lai Lauga jõgi). On tõdetud, et seenel olles eksitakse kiiremini kui marjul.

Eksimise usundilised tagamaad võivad olla üpris seaduspärased. Olgu siinkohal põhjusena mainitud metsa minekut pühade ajal, mis on eriti õigeusutraditsioonis tabuline aeg paljudeks toiminguteks. Nii või teisiti on metsas olles pidanud arvestama kuulumist mitte kõige sõbralikumasse ja tuttavamasse sfääri, kus iga viga on võinud end kätte tasuda. Eksida on võidud siis, kui " jumalat pole meeles olnud". Niisamuti on paha võinud end metsas ilmutada, kui hommikul on end kiiruga pesemata jäetud ja unustatud palvetada - seega jäetud end rituaalselt kaitsmata ja oma staatus markeerimata. Hätta sattudes on tulnud oma kuuluvus endale taas teadvustada ja maksma panna. Selleks on aidanud maha istumine ja palvetamine, mille peale ka eksitaja on tihtilugu pidanud tunnistama oma allajäämist, öeldes sõnad: ära arvasid. Eksimise situatsioonist välja pääsemiseks on teine levinud vahend olnud riiete pahupidi pööramine, mida võib tõlgendada samuti sümboolse ümberkehastumisega. Kristlikud abivahendid eksinu meelemõistusele toomiseks on olnud õnnistatud leiva ja pühitsetud vee andmine. Eksinud inimese (nagu ka eksinud looma) metsast tagasisaamisel on ka kodused võinud taigadega kaasa aidata. Kõige levinum viis selleks on olnud jälgede keeramine (siiz väänetää jäl'l'eD), mida on harilikult toimetanud mõni teadja (vt Nõidus). Sealjuures on hargi või labidaga tõstetud kadunud inimesest või loomast maha jäänud jalajälg (selle olemasolul) teistpidi, suunaga kodu poole, mille peale kadunu on paljudel juhtudel ka tagasi tulnud. Sealjuures on võidud lüüa kadunud looma karvad kirvega hoone kolmandasse palki või selle nurga külge, kus loom on harilikult kinni seisnud, tõenäoliselt on sealjuures ka midagi lausutud.

Metsa kõrval on kalapüügiga tegelenud vadjalased uskunud, et veehaldja tõttu võib eksida ka merel (meri halti,az viimaz). Sajandi teise poole sekulariseerumisprotsessis on tõdetud, et mets nüüd enam ei viima, vaid et nüüd lihtsalt eksitakse.

MA