Aprillikuu 12. päev Oleme jälle liikumas. Eile vaatasime ringi Sedelnikovos ehk Telningas. Külastasime Liisi õde Olga Jänest. Olga koristas, oli lihavõtte-eelne neljapäev. Küll ta laulis! Ilusaim hääl minu Siberi-reisidel - pehme, vaikne, veidi kare. Nii mõnigi kord meenutas ta hääl Liisi oma, eriti nende ema laulu Mammakõne ära kuoli... ajal. Pikad, pikad halearmsad laulud. Ja kutsikas muudkui mängis ja päike vajus üha sügavamale Tellingu taha. Ning maailma vaev ja mure, sesse valendusse sureb... Õhtuks jõudsime väsinutena võõrastemajja. Tarasse! Tara buss on tühi. Loodame teravaid elamusi. Roheline nõglapuumets ja mõnel pool juba lume alt väljas rohelised pohlavarred, sinises taevas särav päike ja ikka veel kiiskav lumi pakuvad neid muidugi. Üle Irdi on tee märgitud, buss ei sõida juba nädal aega üle. Üle tuli küll üks sõiduauto. Hommikul on veidi kahutanud ka, nii et marsime üle Irdi nagu tepi. Vaid eemalolev kõrge liivakallas laseb all aimata sügavat jõge. Tara, nii ametlikus kui ka kohalikus kõnepruugis linn. Astume hetkeks sisse Linda Saia juurde, kes on aga haige. Sellegipoolest mängib ta veidi viiulit ning nagu eelmine kordki tuleb meid bussi peale saatma. Käime ka Tara muuseumis.