On Suur Reede, buss on puupüsti täis. Oleme Mihhailovkas ehk Pardinovas. Kohutav pori. Istume esmalt Valja Stjuffi juures, kellega bussist maha astudes kohtume ning kes meid teed jooma kutsub. Eesti keelt kõneleb ta pahasti. Lapsena, kui Valja Taras elas, oli ta ainult eesti keelt osanud. Ema oli nii uhke tema üle, et ta nii ilusasti eesti keelt räägib. Vene keelt ei osanud üldse, teised lapsed hakkasid narrima ja tema unustas eesti keele täiesti. Kui nüüd küsiti, kes ta on, eestlane või venelane, vastas Valja kõhklematult, et eestlane. Kuigi räägib vene keelt, on eestlaseks olemine ikkagi po dushi, need on veresidemed. Tal on kolm last, vanem tütar Olja ja poeg Sasa, umbes 16 ringis, teevad kõiki kodutöid ning ainult noorim, Nastja, ei saa eesti keelest aru. Kuigi ka mees on eestlane, räägitakse kodus vene keeles. Eestimaa teadlastega seondub Valjal lapsepõlvemälestus: lapsena sugulaste juures Tonskis viibides tulid sinna Edgar Saar ja Kalju Saaber. Valja meenutab sõbralikku Edgar Saart ning seda, kuidas läbi filmiaparaadi vaadates küla nii ilus ja hoopis teistsugune tundus. Joome teed, vaatamata Valja tegemata kodutöödele. Sest kunagi ei ole nii kiire, et poleks aega tassikest teed juua ning juttu ajada. Kuigi Valja pakub öömaja, otsustame siiski minna Linda Saia poolt soovitatud Galja ja Villu Purmaku juurde.