Sõidame bussiga Unaru, sest siin peab elama perekond eestlasi. Olga Vilp elab poja Ärmani ja tema naise Polina juures. Polina on venelane, kohaliku kooli õpetaja ning eesti keelt ei räägi. Parasjagu on külas ka Olga tütar Salme. Kuuldes, et meil öömaja vaja, soostutakse meid kohe vastu võtma. Hea kombe kohaselt pannakse meid televiisorit vaatama. Pakutakse võileibu süüa, ka poepräänikuid ning konservvorsti. Perenaine kaebab pärast tasakesi: Nitshego ne jeli, naverno ne nravilsja. On see kombe pärast öeldud või siiras mure, arusaamad söömise rohkusest lähevad meil nendega igatahes lahku. Salme räägib imestusega, kuidas Eestimaal 5 päeva mitme inimesega poolt liitrit viina joodi ja siis kah ei jõutud ära juua. Siiras mures ollakse ka meie majutamise pärast. Meile vabastatakse kaks tuba, pererahvas kolib kolmekesi ühte tuppa, Aivar pukseeritakse miskipärast magama naaberperesse. Hommikul leiame oma kummikud ahju otsast, sest perenaine on need õhtul ära pesnud. Vanaperenaine, Olga Vilp on sündinud Eestis, Sultsi külas. Meenutab seda: Õkva ku praega näe toda kotust, mul on ta kõik nagu silmin too kotuss. Mammal on ää miel veel! kiidab tütar. Kahekesi nad siin külas eesti keelt räägivad. Üks siin elav Ärmani lapselaps kannab nime Tõnis.