Sellised välised pisiasjad ei takista Liisit külalistest rõõmu tundma. Praktiliselt kogu aeg rääkiv Liisi on oma usu ja eluvaadete avaldamises kinnine, jutuks tulevad vaid lapsed ning möödaminnes mainitud teated: Ei ole ilma pää pääl, kui Taivaesä ei tiiä. Vot. Nii om me elupäiväkese. Tie alati ommikul rist ette ja loe palvekene ära ja ütski alb ei saa sulle tulla, kellegi viha. Tee rist ette ja ära vandu. Need teadmised, see eluvaade toetub traditsioonilisele - kõik on toimunud, nii seletatud, eksimus toonud aastasadu ning toob ka praegu kaasa karistuse, hea saab tasutud. Üldse sai Liisilt rahvaluulet kirjutatud autentse situatsiooni käigus. Näiteks Aivarile, kes trepil istub, kordab ta sageli, et enne jüripäeva palja peaga ei tohi istuda, üks oli olnud, kooles är'ki. Kui kuu peal mustad laigud on, räägib Liisi muistendi vaesestlapsest, kes koos kaalpuiega sinna tõsteti. Liisi ei loe lindile ka õhtupalvet. Lilliküla silmahakkav eestikeelsus on ehk seotud ka muu eestipärase olemasoluga. Liisi juures oleme me kaitstud kõigi suuremate hädade: jooma- ja söömasundimise, pealetükkivuse ning liigse hoolitsuse eest. Õhtul läheme Kondiotsa päikeseloojangut vaatama. Naudime, filmime, pildistame. Teejuhiks Kolja Kakk, Liisi mehe vennapoeg. Kolja vanust on raske määrata, tema staatust külas samuti.