Otsustan täna looderdada, jään koos Liisiga koju. Lähme koobast lahti kaevama. See asub maja taga künka peal. Siitpoolt paistavad majade taha jäävad aedadega eraldatud maalapid. Liisi hakkab põhu, laudade, riietega kaetud koobast avama, muretsedes, et kas sai ikka sügisel nii hästi kaetud ja kas lumevesi pole sisse läinud. Peletan eemale ligikippuvaid õhvakesi, lambaid ja muid loomi. Koopasse pandud peedid, porgandid, kaalikad on kõvad ning värsked nagu sügisel. Toas asume juurvilju puhastama ning keetma. Köögis pole peale igeriku kapi ning seinariiuli muud mööblit. Üle köögi lae on kaselatt, kuhu vajaduse korral saab lappe riputada. Ka seinapragudesse palkide vahele saab asju panna. Kivist pliit on madal, pikk, soemüür ulatub tuppa ning jagab selle kaheks. Pliidirauad käivad ära, tagapool on suur pada, kus keevad kartulid loomadele. Liisi otsib kapist suure kausi seest rasva, tütre toodud õli tema ei kasuta. Samuti räägib ta tütre tehtud peedisupist, mida tema teha ei oska. Ainukesteks elektrilisteks masinateks Liisi majapidamises osutuvad külmkapp ja krapp, mööndustega võib nende hulka lugeda ka eeskojas seisva gaasipliidi. Filmimise ajal võtame välja ereda lambi, selle peale saavad kärbsed shoki, iga väikese aja tagant tuleb lamp välja lülitada ning sinna lennanud kärbestest puhastada. Ka on vähe lauanõusid. Selle põhjuseks pole mitte materiaalne kitsikus, vaid joodikust poeg, kes kõik, mis kätte saab, maha müüb.