Aprillikuu 4. päev Ärkan üles ning kuulen, kuidas Liisi, ise vahetpidamata rääkides ahju kütte paneb ning kuidas Aivar nõusid kelgule tõstab ning vett tooma läheb. Ikka hea, et ei pea ärkama halogeenlampide valguses ning Orase kraanide pahinas. Ell, muide, öösel silmi lahti tehes nägi, et voodi ees seisab, õieti lamab, üks meesterahvas ning et too ajab teda koha pealt ära. Ellu magamiskoht olevat enne majaperemehele kuulunud. Lähme kõik koos Liivide juurde korvikudamist filmima. Oskari tehtud toomingavitstest korv maksab külas 50 tuhat. Liivid on ühed neist, kes siinsete hädade keskel (joodikuid, vigaseid palju, hiljuti oli koolilastebuss avarii teinud, palju lapsi sai viga) kannavad Lilliküla helgemat nägu, vaimsust. Ja kui elu siin on paljuski naiste vedada, siis Oskar on erand. Siin on mõnus olla, headust õhkub neist mõlemast ning pole kartustki, et oma austust vastuvõtjate vastu peaks tõendama viinapitsi kaasabil.