Lõbus on, räägib põhiliselt Volli, muuhulgas anekdoodi (vene keeles): "Kolm meest näevad - jänes hüppab mööda teed. "Näe, jänes," ütleb üks. Aasta pärast lausub teine: "Oli jah jänes." Aasta pärast ütleb kolmas: "Shto võ ssorites, gorjatshie estonskie muzhiki ". Üha sunnitakse meid pitse tühjendama, ähvardustega maja õnne äraviimisest ja pererahva mitteaustamisest. Väljas surnuaial, mis siin asub küla sees, näeme liikumist. Anu ja Ell on juba avastanud Saiad, kes sinna mälestama tulnud. Ühineme nendega. Kaasas on söök, esimene pits puskarit valatakse papotshka ristile, oma osa saavad ka kõik juuresolijad. Teisi mälestajaid surnuaial pole. Külas soovitakse üksteisele "Hristos voskres!" Guljaitame pühade puhul, õieti hirmust kostitamise ees. Päike, kahutanud tee, sulavesi. Eriti suur lomp on Kaidukkide väravas, kuhu peale mõningast siseheitlust ikkagi sisse astume. Külamehed mängivad seal kaarte, meid nähes lahkuvad ning jätavad kaardid lauale, nii et meil midagi muud üle ei jää, kui ka üks mäng teha. Siin ollakse pidutujus. Minna otsib välja oma garmoshka.