Läheme uuesti Kaidukkide juurde. Minna otsib välja märkmiku ravisõnadega, kirjutame need maha. Minna teadmised on õpitud häda sunnil: isa jättis talle sõnad. Tausta, palju nn traditsioonilist pole. Nii ta ütleb ka: Mul ei ole olnud, ma ei tea. Ometigi tundub vaid meile, et midagi on poolik, et sellega koos peaks veel midagi olema. Minna ei probleemitse, sest nii, kuidas tema teab, piisab, et sõnad toimiksid. Nüüd ta enam lugeda ei näe ja peas peale roosisõnade teisi pole. Ta on otsutanud sõnad meile edasi anda. Jutuajamine kujuneb asjalikuks ning konkreetseks: millal lugeda kahetu sõnu, kuidas ära tunda, et lendva on, mille peale lugeda roosisõnu jne. Vaiksel häälel lisab ta: Las nad saisva, ku vaja on, siss loet ja ega see enam midagi kurja ei tee. Sellisena moodustab Minna maailm ühtse terviku: pikad ning täpsed jutud Eestimaal käimisest, sellest, kuidas siis, kui lapsed väiksed olid nende juurde pool küla kokku käis, kontramarka, nurgas olev puhvet, roheliste plaatidega maja. Nagu paljud halvasti nägevad inimesed, kummardub ka Minna rääkides hästi ligidale, vestluskaaslast puudutades. Vassili Kaiduk tuleb küla pealt tagasi pudeliga. Hetkeks lootsime, et ta seda ei leia. Mis teha, ka see kuulub Minna elu hulka. Meile kurdab Minna vaid seda, et oma Eestis elavast õest midagi ei tea ning palub, et me talle kirjutaksime.