Aprillikuu 16. päev
Alustame jälle filmimisega, seekord Linda Saia õe Hilda ja tema mehe Eduard Koka juures. Hilda ketrab, kraasib, laulab ning räägib. Saiade venda Aleksandrit tunti mõni aeg tagasi hästi Eestis, praegu elab ta Omski lähedal. Hilda mäletab opteerumist 20-ndatel aastatel, nende kodu oli üheks selle arutamise kohaks. Mõlemad on olnud kooliõpetajad ning mõlemad on mänginud Linda Saia juhitud ansamblis.

Hilda püstise voki tegi vend Richard Sai, kes elab vaid paar maja edasi. Väike maja erineb juba välimuselt teistest külamajadest. Imeteldav oskus ning tahe puutööd teha: vokke, aknaid, uksi, mööblit, aga ka viiuli on ta teinud. Saiadele omane teadlikkus ning edasipüüdlikkus avaldub Richard Saias heas eestlaste Siberi-asustamise tundmises. Väike kräbe meesterahvas on elus palju läbi elanud, paikseks ning rahulikuks on ta vanuigi jäänud. 86-aastane, a jookseb kak pioneer, ütles keegi talle, selle kohta on tal oma arvamus: Ma olen veikene, kerge, temal on kergem elada. Mul vennanaine oli jäme, suur, temal oli raske elu. Jätan tema pihtimuste kuulamise Aivari hooleks. Maja taga kasvab õunapuid, külma eest maa ligi painutatud. [ > ]


[ < ]
[ INDEX ]
[ > ]