Pealkiri
Annika, snd. 1982. a. Saaremaal
Tekst
1.1. Kirjelda alustuseks vabalt miljööd, kus lapsepõlves kasvasid!
Lapsepõlve ajal sattusin elama Kuressaare kortermajade piirkonnas, Tuulte Roosi, kus oli palju üheealisi lapsi igas vanusegrupis. Mängida sellegipoolest omavahel alati ei saanud. Nimelt kehtis üsna range hoovide ja kampade süsteem ning sellesisene hierarhia. Teise hoovi laste mängudes osalemiseks tuli läbi teha mitmesuguseid initsiatsiooni- ja pugemisrituaale, mis soovitud tulemuseni aitasid enamasti vaid juhul, kui keegi käendaja juba kambas ees oli.
Mina sattusin juba üsna aegade alguses ühe lauluringi sõbranna kaudu teise hoovi "kampa". Nii olin käbi- ja veesõjas alati kahe tule vahel. Eriti täbar oli olukord, kui läbi vaenlase frondi oma trepikotta pidin hiilima, et sööma või õhtul magama minna. Üldiselt olid teise kamba plikad ikka lollid ja meie perspektiivist oli see tõesti ka tõsi. Olin siiralt tänulik saatusele, et ma oma hoovi plikadega ei pidanud mängima...
Ka oli meie kamp ainuke segaselts. Mujal olid ikka poisid ja plikad eraldi. Suurest kadedusest tehti meie hoovile muidugi rohkem rüüstereide, aga olukord püsis stabiilne ja elu oli lill, kuni esimesed puberteetlikud rivaalitsemised armuasjades revolutsiooni põhjustasid.
1.2 Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Vaba aega oli rohkem suviti ja vaheaegadel. Samas ei mäleta, et iialgi oleks õue minemata jäänud, kas siis koolitükkide, huviringi või majapidamistööde arvelt. Võib vist öelda, et korterelamu lapsena olen saanud mängida mitme eest – kodutöid ju praktiliselt polnud.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti vahetundide ajal küll. Pärast tunde kiirustas igaüks oma suunda.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Mäng, mida kuidagi teenimatult vähe teatakse mu arvates, on "Läts". Mängu õppisin suvel tädi juures olles, Emmaste laste käest Hiiumaal. Läts oli populaarne seltskonnamäng, mis sobis üsna igale vanusele, kuigi tõeliselt põnev oli mäng juba pisut vanemate jaoks. Selles sai näidata oma osavust ja uljust. Tähtis oli ka legaalne võimalus nt oma silmarõõmu "tabada". Mäletan üpris hoogsaid episoode sest karglemisest, nt ühest talvisest lätsust, kus vist keegi lausa käeluu murdis. Teinekord sai ka mõne hamba logisema vms.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni.
Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti.
See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud.
Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga.
Osaliselt on ehk süü variatsioonide rohkuse ja reeglite ise väljamõtlemise vajaduse osas minul kui mängu (minu andmetel) importijal Kuressaarde. Küllap ma ei mäletanud Hiiumaalt mängu reegleid kuigi täpselt või ei olnud ma seal siis kõikvõimalikke hasartseid variatsioone näinud. Igatahes sai lätsust Tuulte Roosis (meie hoovis) paariks hooajaks popp mäng, nagu ka koolis. Poistele oli mäng eriti huvitav, samas kui tüdrukud end pigem välja lüüa lasid, kui et mõne hoogusattunud noore kotkaga finaalheitlusse sattuda. Mäletan siniseid varbaküüsi ja lisareegleid, mis neid ennetama pidid. Nii et ju hakkas seegi mäng viimaks elama oma elu. Aga mäletan uhkust, et nii "hästi mineva" mängu maaletoojaks sattusin ja üllatust, et hiidlastel midagi sellist oli, millest meie kandis kuuldudki polnud. Muidu oli neil kõik ikka sama mis meil, ainult et imelike nimedega.
Kuigi nüüd võin ju tunnistada, et "uka-uka" palju sümpaatsemalt kõlab kui "tuki-tuki". Toona pidin aga endast nooremat täditütart kõvasti manitsema, et ta meil külas olles hoovi mängukaaslaste ees ei iitsataks, kuidas seda mängu Hiiumaal kutsutakse. Et hakatakse veel narrima. Muidugi prahvatas ta selle suures tuki-tuki-tuhinas välja, nii et kui ta posti tabades karjus: "Uka-uka, Mari kotis!", tunnistati see "vangivõtmine" kehtetuks ebakorrektsete terminite pärast. Pealegi oli "kott" vaikimisi ropp sõna, mille kallal sai kenasti näägutada nagu prolenoortele kombeks. Täditütar sai trahviringi ehk pidi veelkord lugema ja lisaks ka uue hüüdnime: „Ukakas“.
Lapsepõlve ajal sattusin elama Kuressaare kortermajade piirkonnas, Tuulte Roosi, kus oli palju üheealisi lapsi igas vanusegrupis. Mängida sellegipoolest omavahel alati ei saanud. Nimelt kehtis üsna range hoovide ja kampade süsteem ning sellesisene hierarhia. Teise hoovi laste mängudes osalemiseks tuli läbi teha mitmesuguseid initsiatsiooni- ja pugemisrituaale, mis soovitud tulemuseni aitasid enamasti vaid juhul, kui keegi käendaja juba kambas ees oli.
Mina sattusin juba üsna aegade alguses ühe lauluringi sõbranna kaudu teise hoovi "kampa". Nii olin käbi- ja veesõjas alati kahe tule vahel. Eriti täbar oli olukord, kui läbi vaenlase frondi oma trepikotta pidin hiilima, et sööma või õhtul magama minna. Üldiselt olid teise kamba plikad ikka lollid ja meie perspektiivist oli see tõesti ka tõsi. Olin siiralt tänulik saatusele, et ma oma hoovi plikadega ei pidanud mängima...
Ka oli meie kamp ainuke segaselts. Mujal olid ikka poisid ja plikad eraldi. Suurest kadedusest tehti meie hoovile muidugi rohkem rüüstereide, aga olukord püsis stabiilne ja elu oli lill, kuni esimesed puberteetlikud rivaalitsemised armuasjades revolutsiooni põhjustasid.
1.2 Kui palju oli Sul aega mängimiseks (vaba aega)? Vaba aega oli rohkem suviti ja vaheaegadel. Samas ei mäleta, et iialgi oleks õue minemata jäänud, kas siis koolitükkide, huviringi või majapidamistööde arvelt. Võib vist öelda, et korterelamu lapsena olen saanud mängida mitme eest – kodutöid ju praktiliselt polnud.
2.2. Kui palju ja kus mängiti koolis, pärast tunde ja vahetunni ajal?
Koolis mängiti vahetundide ajal küll. Pärast tunde kiirustas igaüks oma suunda.
5.1. Kirjelda erinevaid mänge: pallimängud, viskemängud, jooksumängud, peitusmängud, hüppemängud, tasakaalumängud, plaksutamismängud, sõrmemängud, pandimängud, kaardimängud, lauamängud, paberimängud, sõnamängud jne.
Mäng, mida kuidagi teenimatult vähe teatakse mu arvates, on "Läts". Mängu õppisin suvel tädi juures olles, Emmaste laste käest Hiiumaal. Läts oli populaarne seltskonnamäng, mis sobis üsna igale vanusele, kuigi tõeliselt põnev oli mäng juba pisut vanemate jaoks. Selles sai näidata oma osavust ja uljust. Tähtis oli ka legaalne võimalus nt oma silmarõõmu "tabada". Mäletan üpris hoogsaid episoode sest karglemisest, nt ühest talvisest lätsust, kus vist keegi lausa käeluu murdis. Teinekord sai ka mõne hamba logisema vms.
5.2. Seleta mängude reegleid (mängu nime, osaliste rolle, kasutatavaid esemeid) ning tavapärast kulgu. Kasuta abiks jooniseid.
Lätsu reeglid olid esmapilgul lihtsad: kui naaber ühe hüppega sinu varvast tabab, oled mängust väljas. Mängijad seisid ringis. Lepiti kokku, kes alustab, aga kui mängitud oli juba mõnda aega ja adrenaliinitase veres kõrgem, oli ka juhuseid, kus ringi algust ametlikult nagu polnudki. Sellest ei lasknud teinekord juba vihaseks või laushasarti läinud poisid end heidutada ja viisid mängu alati kellegi jaoks võiduka, kellegi jaoks kuulsusetu või lausa lombaka lõpuni.
Paikneti üksteisest kokkulepitud kauguses, sõltuvalt sellest, mis raskusastme mängu taheti.
See, kes alustas, pidi ühe hüppega tabama endast paremal seisja varvast, ükskõik kumma jala oma. "Ohver" pidi samal ajal eest ära hüppama. Eest ära hüppamist võis ühildada oma rünnakhüppega. Enamasti aga tehti võimalikult ootamatu või kiire lisasamm järgmise varba tabamiseks. Rohkem ühe ringi jooksul mängija liigutada ei tohtinud. Asend, kuhu tabaja-hüppaja maandus, jäi samaks kuni järgmise ringini. Nii oli läts ka strateegiamäng. Kui oldi liiga uljas, võis juhtuda, et libiseti, nii võis väljaulatuv jalg ja habras tasakaal saatuslikuks saada järgmises ringis. Oli ka päris tühju hüppeid, kus ühtegi varvast ei tabatud ja keegi mängust lahkuma ei pidanud. Kuna aga selline ohutu kauguse mäng põnev ei olnud, siis mäletan ka kiir-lätsu, kus oli tõesti küsimus reaktsioonikiiruses ja liigutuse täpsuses. Selleks olid hüpped kas väga akrobaatilised või toimus heitlus väga väiksel alal. Teinekord lepiti ka ala kokku, millelt välja ei tohtinud hüpata. Ikka et põnevam oleks. Enamasti jäi pingelisse lõpuheitlusse kaks-kolm kõige osavamat. Ja kui osalejaid oli jäänud vaid kaks, siis käis see jala tabamine teinekord nii innukalt, et appi võeti ka erinevaid judo- või maadlusreegleid, sest käsikähmlus või teisele otsa kargaminegi polnud hasardis enam võimatud.
Meenub, et tabamuse korral mäng ei peatunud, s.t – tabatud varvas koos omanikuga väljus ringist, aga tabaja jäi suures laastus siiski samasse asendisse ja mäng muudkui läks edasi. Nii tekkis ringi muudkui uusi auke ja mänguala läks järjest väiksemaks. Paariheitlus võis ka omasoodu "rändama minna" või horisontaalasendist vertikaali sattuda, aga peale selliseid juhuseid tehti enamasti kohe lisareegleid selle vältimiseks või jätkati hoopis mõne muu mänguga.
Osaliselt on ehk süü variatsioonide rohkuse ja reeglite ise väljamõtlemise vajaduse osas minul kui mängu (minu andmetel) importijal Kuressaarde. Küllap ma ei mäletanud Hiiumaalt mängu reegleid kuigi täpselt või ei olnud ma seal siis kõikvõimalikke hasartseid variatsioone näinud. Igatahes sai lätsust Tuulte Roosis (meie hoovis) paariks hooajaks popp mäng, nagu ka koolis. Poistele oli mäng eriti huvitav, samas kui tüdrukud end pigem välja lüüa lasid, kui et mõne hoogusattunud noore kotkaga finaalheitlusse sattuda. Mäletan siniseid varbaküüsi ja lisareegleid, mis neid ennetama pidid. Nii et ju hakkas seegi mäng viimaks elama oma elu. Aga mäletan uhkust, et nii "hästi mineva" mängu maaletoojaks sattusin ja üllatust, et hiidlastel midagi sellist oli, millest meie kandis kuuldudki polnud. Muidu oli neil kõik ikka sama mis meil, ainult et imelike nimedega.
Kuigi nüüd võin ju tunnistada, et "uka-uka" palju sümpaatsemalt kõlab kui "tuki-tuki". Toona pidin aga endast nooremat täditütart kõvasti manitsema, et ta meil külas olles hoovi mängukaaslaste ees ei iitsataks, kuidas seda mängu Hiiumaal kutsutakse. Et hakatakse veel narrima. Muidugi prahvatas ta selle suures tuki-tuki-tuhinas välja, nii et kui ta posti tabades karjus: "Uka-uka, Mari kotis!", tunnistati see "vangivõtmine" kehtetuks ebakorrektsete terminite pärast. Pealegi oli "kott" vaikimisi ropp sõna, mille kallal sai kenasti näägutada nagu prolenoortele kombeks. Täditütar sai trahviringi ehk pidi veelkord lugema ja lisaks ka uue hüüdnime: „Ukakas“.
Täisviide
ERA, DK 103, 1/2 < Tartu l. < Kuressaare l. – Annika Kupits, snd. 1982. a. (2013).
Maakond
Kihelkond
Kuressaare linn
Koguja
Mälestustes kirjeldatud aastakümnend
Koguja sünniaeg
1982