Kekskast

Kekskast

Kekskasti-mängust võib osa võtta kuipalju tahes mängijaid. Igal mängijal on väike klaasitükike. Kõigepealt üks mängijaist viskab oma klaasitüki esimesse ruutu. Viskamisel ei tohi klaas minna „kriipsu peale“ (s.t. joone peale, mis moodustab kekskasti). Ka teise klaasi peale ei tohi astuda. Siis hüppab ta ühe jalaga sinna kasti, võtab ühel jalal seistes klaasi ära ja hüppab jälle välja. Ka hüppamisel ei tohi jalg minna kriipsu peale, siis „annab“ kohe, s.t. et see mängija ei saa enam edasi keksida, vaid mängima hakkab järgmine. (Ei ole hea, kui ühes keksmängus on mitu mängijat, sest siis tuleb liiga kaua järge oodata.)
Kui esimesest kastist on juba läbi hüpatud, siis tuleb klaas visata II kasti. Hüpata tuleb siis kahe jalaga, nii et üks jalg läheb I kasti, teine II, ja siis tuleb klaas ära võtta, üles hüpates ringi keerata ja jälle välja hüpata. Siis läheb klaas III kasti. Nüüd tuleb hüpata esiteks kahe jalaga I ja II (I on üks jalg, II teine jalg) ja kolmandasse jälle ühe jalaga. Kui klaas on IV, siis tuleb jälle kahe jalaga hüpata nii, et üks jalg on III, teine neljandas kastis jne.
Taevasse võib hüpata kahe jalaga ja siis sealt jälle välja hüpata kahel jalal, või kui „maja“ ees, siis muidugi ühel jalal.
Kui kord on läbi tehtud kekskast, siis saab „maja“, s.t. läbimängija võib teha ühte kasti (ruutu) mõne märgi, mille järele tunneb oma maja ja seal majas võib ta puhata ja seista kahel jalal, aga teised mängijad ei tohi sinna majasse puutuda ja hüpata ei tohi sinna ka. Mängu võidab see, kes on saanud kõige rohkem maju. Kui kekskastis on juba palju maju, siis läheb mängimine raskeks, sest tuleb palju üle hüpata (üle teiste majade).

ERA II 90, 179/81 (89, 1) < Paide l. – Helene Neumann (1935)

Paide l