Konk, konk, konk, kojamees

Konk, konk, konk, kojamees

Mängijad istusid, arv pole tähtis. Nad valisid endi seast „kojamehe“ ja saatsid ta ukse taha. Kojamees tuli kohe jälle tagasi ja ütles: „Tere siitpere rahvas!“ ja ise lõi kepiga, mis tal käes oli, vastu põrandat. Nüüd läheb ta ühe mängija juurde ja ütleb: „Mis sa tukud?“ Mängija tegi ise ketramisliigutusi ja vastas: „Tuku ise!“ Siis ütles kojamees: „Mis sa makad?“ Ketraja vastas: „Maka ise!“ Jälle küsis kojamees: „Mis sa ketrad?“ Nüüd hakkas mängija rääkima, mis ta ketrab: „Seale riidit, varesele hallivatti. Kukele kirju kuube. Pääsukesele pearätikuid. Mis üle jääb, selle teen oma vanamehele püksteks.“ Siis küsis jälle kojamees: „Kas teie koerad oo kinni?“ Ketraja vastas: „Koerad oo raudahelatega kinni.“ Kojamees küsib: „Kas kirbud oo kinni?“ Ketraja vastab: „Jah, oo!“ Kojamees küsib: „Misega nad kinni oo?“ Ketraja: „Õlekõrtega.“ Kojamees: „Kas lutikad kinni?“ Ketraja: „Jah oo!“ Kojamees: „Misega nad kinni oo?“ Ketraja: „Nad oo seinapragude vahel.“ Kojamees: „Kas puder oo kuum?“ Ketraja: „Jah.“ Kojamees: „Ons või sula?“ Ketraja: „Jah, oo.“ Siis kutsuti kojamees sööma. „Tule maitse meie rooga ka!“ Selleks pandi toolile õlekõrsi. Kojamees sõi natuke ja kui ta söönud oli, ütles ta: „Tulge saatke mind ää ja hoidke koerad koa kallalt ää!“ Siis mindi kojameest ära saatma. Aga enne kui ukse juurde jõuti, tegi saatja korra: „Äss!“ Siis läksid kõik mängijad kojamehe kallale ja tirisid ta põhku. Seal hullati veel natuke aega ja mäng oli otsas. Mängiti suvel.

ERA II 94, 711/3 (13) < Muhu khk., Hellama v., Levalõpme k., Tooma t. – Oskar Veskimeister, Muhu-Liiva algkooli õpilane < Kadri Veskimeister, 82.a (1935)

Muhu