Tedretapmine

Tedretapmine

See on raskeim mäng selles kogus. Siin on mängijal tarvis peale osavuse ka veel jõudu. Tarvis läheb siin tugevat köit (või kui köis on nõrk, siis võib ta panna kahekorra) ja tugevat teivast. Mängija kätte antakse hiljem veel kepp, millega ta saab mütsi torgata. Nagu pildilt näha, seotakse köie üks ots lakke, kuna teine köidetakse umbes keskkohalt ümber teiba. Teivas ei tohi väga pikk olla, sest siis ei ulatuks mängija kepp mütsini; ta ei tohi olla ka liig lühike, sest siis ei mahuks mängija istuma. Mängija asetust aitab selgitada juuresolev joonis. Et mängija omal jõul üksi teibale ei saa istuda, siis asetatakse ühe otsa alla tool (mängija poole) või istub vastasotsale „vastukaaluks“ mõni pealtvaatajaist. Mängija asetub järgmiselt: istudes „kaksiratsi“ teibal, võtab ta ühe (vasema) käega kinni köiest selle „juure“ ligidalt ning asetab mõlemad jalad risti („rätsepa moodi“) käe peale. Teise, vabasse kätte (paremasse kätte) võtab mängija kepi, millega peab katsuma teiba teise otsa kinnitatud mütsi maha lüüa. Müts peab aga olema niivõrd tugevasti kinnitatud, et ta rappumisest üksi ära ei kukuks. Et hoida end tasakaalus ja tagumist teibaosa üleval, selleks peab mängija toetama kepi vastu põrandat. Mütsi mahalöömiseks peab ta kiiresti tõstma kepi ja lööma. Kuna aga tagumine ots enam ei toetu, siis langeb ta inimese raskuse tõttu, ning esiots tõuseb ühes mütsiga. Nagu juba öeldud, on see mäng algupärasel kujul väga raske. Mängu hõlbustamiseks võetakse sageli nii pikk teivas, et selle üks ots toetub vastu põrandat. Istuda on siis kindlam ja mäng muutub pisut kergemaks, kuid huvitavaks ja lõbusaks jääb ta siiski.

ERA II 99, 18/20 (2) < Paistu khk., Holstre v. – Mart Port < Peeter Sepp, 67 a. (1935)

Paistu