Pealkiri
Trihvaater (pukkimine)
Tekst
Seda äärmiselt huvitavat mängu mängitakse suvel väljas. Mängijad (5–6, ka rohkem või vähem) seisavad alguses ringis. Üks mängijaist loeb, et näha, kes jääb „pukkijaks“ (otsijaks, lugejaks). Ta loeb näiteks:
„Eetse, teetse vangivissa,
kulledesse,
suhkem, keelik,
linik luus.“
Kelle peale sõna „luus“ tuleb, on lahti, s.t. ta on peitja. Nüüd loetakse niikaua, kes jääb pukkijaks (muidugi viimane, kes lahti ei saa). Pukkimiskohaks valitakse mõni suur kivi või maja sein (viimasel teatud ala ainult). Sinna vastu saab end lahti lüüa ja samuti sinna vastu lööb pukkija teisi kinni. Pukkijaks-jääja hakkab seal lugema näiteks 50-ni. Lugedes on tal selg peitjate poole. Selle aja sees peidavad teised endid ära. Pukkija kohuseks on neid otsida. Kui see 50-ni on ära loetud, hõikab pukkija: „Võib tulla!“ Kui teised ei vasta, hakkab ta neid otsima. Kui aga mõni vastab, et ei või, loeb veel samapalju ja hakkab nüüd teisi otsima. Keda ta näeb, selle nime hõikab ja jookseb ruttu seina vastu kinni lööma. Lüües hõikab selle nime, keda ta nägi, näiteks: „Aleks, üks, kaks, kolm, kinni!“ See, keda nähti, pistab ruttu jooksu, et ehk saab end veel lahti lüüa. Lahti lüües hüüab peitja: „Trihvaa!“ Kui pukkija ja peitja jõuavad ühel ajal seina äärde, loetakse pukkija kasuks. Kui ühe kinni löönud, läheb pukkija teist otsima. Et pukkijat petta, vahetavad mängijad teistega riided (kuued) ja mütsid. Nüüd piilub üks teise riietega nurga tagant välja. Pukkija hüüab selle nime, aga ta ei teagi, et vale nime on hüüdnud. Valeriietega poiss kargab nurga tagant välja ja kutsub ka õige nime omaniku peidust välja. Nad on lahti, sest kui pukkija kellegi nime teise pähe ütleb, siis on õige nime omanik ja teine lahti. Esimene kinnilöödud mängija jääb järgmine kord pukkijaks. Kui viimasel peitjal õnnestub end lahti lüüa, on ka kõik teised lahti, ja sama pukkija peab uuesti pukkima ja otsima. Peitmine algab uuesti.
„Eetse, teetse vangivissa,
kulledesse,
suhkem, keelik,
linik luus.“
Kelle peale sõna „luus“ tuleb, on lahti, s.t. ta on peitja. Nüüd loetakse niikaua, kes jääb pukkijaks (muidugi viimane, kes lahti ei saa). Pukkimiskohaks valitakse mõni suur kivi või maja sein (viimasel teatud ala ainult). Sinna vastu saab end lahti lüüa ja samuti sinna vastu lööb pukkija teisi kinni. Pukkijaks-jääja hakkab seal lugema näiteks 50-ni. Lugedes on tal selg peitjate poole. Selle aja sees peidavad teised endid ära. Pukkija kohuseks on neid otsida. Kui see 50-ni on ära loetud, hõikab pukkija: „Võib tulla!“ Kui teised ei vasta, hakkab ta neid otsima. Kui aga mõni vastab, et ei või, loeb veel samapalju ja hakkab nüüd teisi otsima. Keda ta näeb, selle nime hõikab ja jookseb ruttu seina vastu kinni lööma. Lüües hõikab selle nime, keda ta nägi, näiteks: „Aleks, üks, kaks, kolm, kinni!“ See, keda nähti, pistab ruttu jooksu, et ehk saab end veel lahti lüüa. Lahti lüües hüüab peitja: „Trihvaa!“ Kui pukkija ja peitja jõuavad ühel ajal seina äärde, loetakse pukkija kasuks. Kui ühe kinni löönud, läheb pukkija teist otsima. Et pukkijat petta, vahetavad mängijad teistega riided (kuued) ja mütsid. Nüüd piilub üks teise riietega nurga tagant välja. Pukkija hüüab selle nime, aga ta ei teagi, et vale nime on hüüdnud. Valeriietega poiss kargab nurga tagant välja ja kutsub ka õige nime omaniku peidust välja. Nad on lahti, sest kui pukkija kellegi nime teise pähe ütleb, siis on õige nime omanik ja teine lahti. Esimene kinnilöödud mängija jääb järgmine kord pukkijaks. Kui viimasel peitjal õnnestub end lahti lüüa, on ka kõik teised lahti, ja sama pukkija peab uuesti pukkima ja otsima. Peitmine algab uuesti.
Täisviide
ERA II 100, 29/31 (16) < Tartu l. < Kolga-Jaani khk., Võisiku v., Rõika vabrik – H. Trees, Tartu poegl. gümnaasiumi õpilane < Marie Trees, 46 a. (1935)
Maakond
Koguja
Kihelkond
Tartu l