Kiisapüüdmine

Kiisapüüdmine

Teised olid selle mängu juures päältvaatajad, üks oli kiisapüüdja. Kiisapüüdmiseks tõmmati umbes püüdjapikkune joon. Joone taha pandi mõni ese, näiteks puupulk, kuusekäbi, paberirull jne. Püüdma minnes oli järgmine jutuajamine kiisapüüdja ja päältvaatajate vahel: Päältvaataja: Miis, kos läht? Kiisapüüdja: Üle mere kiisku püüdma. Päältvaataja: Ära mine, sisse satad. Kiisapüüdja: Ei sata. See miis om käünü. Nüüd algas püüdmine. Kiisapüüdjal oli kaks puupulka käes, üks ühes peos ja teine teises. Pulkade otsad pandi vastu maad. Nüüd ajas kiisapüüdja enese nõnda üles, et peos olevad pulgad ja varbaotsad puudutasid maad. (Enne oli kõhuli.) Niisuguses seisakus pidi ta suuga joone taha pandud eseme ära võtma, ilma et ükski muu koht kehast oleks maad puudutanud. Ta võis ka pulkade pääl ja varvaste otste pääl edasi liikuda, ainult ei tohtinud pulka üle joone panna. Jõudis püüdja ettekirjutatud seisakus suuga asja kinni püüda, oli võitnud. Nõrkesid aga käed ja enne kõhuli kukkus, kui asja suuga kätte sai, siis loeti ta „sissesadanuks“. „Sissesadanu“ pidi uuesti püüdma.

ERA II 102, 288/90 (3) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)

Rõuge