Ritsikä tsuskmine

Ritsikä tsuskmine

Mängijaid võis olla piiramata arvul. Kõik mängijad, peale kahe, istusid ritta. Üks eelpool nimetatud kahest hakkas „sööjaks“, teine „ritsika tsuskjaks“. „Sööjale“ määrati kindel koht istumiseks, kust ta kõiki reasistujaid nägi. „Tsuskja“ võttis mingi eseme (raha, nööbi, sõrmuse jne.) pihku ja hakkas reas-istujaile seda järjekorras panema. „Tsuskja“ pidi nii „ritsika“ ühele pihku või rüppe laskma, et „sööja“ seda ei märkaks. „Sööja“ pidi ära märkama, kelle kätte „ritsik“ oli pandud. Oma arvamise järele ütles „sööja“ ühe istuja nime. Oli selle käes ritsik, kelle nime hõigati, siis sai „sööja“ vabaks ja läks ritta selle asemele, kelle käes ritsik oli, aga viimane hakkas „tsuskjaks“. Uueks „sööjaks“ sai endine „otsustaja“. Kui aga „sööja“ seda arvata ei suutnud, kelle käes ritsik oli, jäi ta edasi „sööjaks“, „tsuskjaks“ sai see, kelle käes ritsik oli, kuna endine „tsuskja“ istus uue „tsuskja“ asemele ritta. Kui „sööja“ kolmel korral järjesti valesti hõikas ,s.t. hõikas seda, kelle käes ritsikat polnud, pidi ta pandi andma pandikorjajale, kes mängu alul selleks määratud.

ERA II 102, 299/300 (1) < Rõuge khk., Nursi v. – Olga Maran, Vastse-Nursi algkooli õpetaja (1935)

Rõuge