Trihvataminõ

Trihvataminõ

Mängiti enamasti väljas. Lapsed mängisid ka talvel toas. Mängisidki seda mängu ainult lapsed, nii poisid ja tüdrukud koos kui ka eraldi. Õues sobival kohal asetati mõne eseme peale kepp, millega trihvatada. Mängu alul kas jäi keegi osavõtjaist ise otsijaks, või siis keegi poiss tegi toas ühe sõrmeotsa nõeseks ja surus rusikasse. (Vajaduse järgi 2 rusikat.) Kes valis nõese sõrme, sai otsijaks. Otsija pigistas silmad kinni ja käänas pea maa suunas, koputas lugemise taktis kepiga vastu alust ja luges kindlaksmääratud arvurea. Selle aja jooksul peitsid teised endid nii, et nad võimalikult kiiresti kepi juurde jõuaksid. Lugemist lõpetades hakkas otsija teisi otsima. Tema ei julgenud aga kepist kaugemale minna, sest siis oleks võinud keegi peiteurkast temast rutem kepi juurde jõuda teda ära trihvatama. Kui otsija kedagi nägi, siis hüüdis ta teda nimepidi ja jooksis kepi juurde koputama. Näiteks: „Tsüür, trihvaah Ivo käeh!“ Otsija pidi kõik üles otsima ja keegi ei tohtinud enne teda kepi juurde saada ja teda ära trihvatada. Kui kellelgi õnnestus see, siis tulid ülejäänud peiteurkaist välja ja endine otsija jäi uuesti otsijaks – ta pidi jälle kinnisilmi arvurea lugema ja kepiga vastu alust koputama. Jõudis ta aga kõik ära trihvatada, siis jäi otsijaks see, keda ta kõige esimesena trihvatas. Vanad inimesed (55 aastat)ei mäleta seda nooruses mängitavat.

ERA II 103, 293/4 (4) < Setu, Petseri v., Küllätüvä as. – Mihkel Pihlapuu (1935)

Setu, Petseri v