Pealkiri
Paalka viskaminõ
Tekst
Mängiti peaasjalikult jõulupühist kuni „urbõpääväni“ (1 nädal enne lihavõttepühi). Viimne paastunädal oli püha. Seda mängu harrastasid peaasjalikult meesterahvad, väikesed, suured ja paiguti isegi vanad mehed. Mäng oli peitemäng. Mängimise algul võeti „seerepit“. See seisnes selles, et keegi mänguosaline püüdis õhust kas viskenuia või mõne teise kepikese, kust siis teised mänguosalised päältpoolt kinni võtsid. Kes kõige päälmiseks jäi, see sai otsijaks (päält katmist ei olnud). Siis viskas keegi, kes kaugemale jõudis visata, kepi minema. Kepi viskamisel pidid kõik mänguosalised juures olema. Keppi visati paiguti mitte maja eest, vaid üle katuse, et otsimine rohkem aega võtaks. Kui kepp visatud, otsisid teised mänguosalised endile peiteurka. Kepi tooja pidi kõik nad aga üles otsima. Kui ta kedagi nägi, siis karjus nimepidi. Näiteks: „Tsüür´, Petra käeh, Petra käeh!“ Karjutu pidi siis välja tulema. Uuesti läks kepi järgi see, kes esimesena kätte saadi. Mängukohaks eelistati selliseid talusid, mis võimaldasid soodsamaid peidukohti. Viskekepp tehti tihti haooksast. Oksa kõrvalharule jäeti lühike jupike oksa külge ja visati umbes 40–80 cm pikkust kõrvalharu pidi (läks kaugemale).
Täisviide
ERA II 103, 291/2 (3) < Setu, Petseri v., Lazarevo as. – Mihkel Pihlapuu < P. Pihlapuu, 65 a. (1935)
Maakond
Koguja
Kihelkond
Setu, Petseri v