Kumanitsa lüüminõ

Kumanitsa lüüminõ

Seda mängu mängitakse või selle mängu sisu kõlab nii. Kaevatakse suur auk, nn. „imahaud“, suure augu ümber kaevatakse umbes ühe meetri raadiusega teised väiksemad hauad. Ümberringi kaevatakse mängijatest üks haud ehk auk vähem. Mängijaid võib olla umbes 5–6 ja vähem. Igasse vähemasse hauda asub hauaperemees. Igal mängijal peab olema kepp, missugune tahes, mis talle kohane on. Kepiots peab omas hauas olema. Üks mängija jäetakse hauast ilma. See peab üht muna suurde auku ajama. Aga haua peremees, kel kepp hauas on, ei lase ajada muna suurde hauda. Hauaperemees võtab kepi hauast ära ja lööb muna kaugemale, aga kui sel silmapilgul, kui hauaperemees muna lööb, saab see, kes muna ajas, kepi hauda panda, on ta nüüd haua omanik ja endine haua omanik peab minema muna ajama suurde hauda. Ja kui see saab teiselt haua ära võtta, siis läheb jällegi see, kes hauast ilma jääb. Nii kestab mäng edasi. Aga kui mängijad ei löö muna kaugemale, või ta ise saab suurde hauda ajada, siis peavad kõik oma hauad või kohad vahetama ja ka endine muna-ajaja haarab nüüd endale koha. Ja kes ilma jääb, see läheb muna ajama. Muna lüüakse suurest hauast välja ja mäng kestab edasi, nagu seletatud. See muna, mida aetakse, see võib olla luune või kivine (kivine, see on raske) ja ka puune. Meie mängime puumunaga, lõikame puust välja ümariku muna, see on kumanits ja nii ongi mäng saanud nimeks „Kumanitsa lüüminõ.“ Seda mängu nimetatakse ka veel teise nimega „Oinast lauta ajama.“

ERA II 103, 403/5 (1) < Setu, Vilo v., Parkanova k. – Ivan Luige, Truba algkooli õpilane, s. 1922 (1935)

Setu, Vilo v