Sõrmuse käkmine

Sõrmuse käkmine

Mängijaid võib olla mitukümmend. Mida rohkem mängijaid, seda parem mängida. Kõik mängijad istuvad pinkidele ja kaks jäävad välja, üks jääb ütlejaks, see istub teistest eraldi ja teine on käkja. Käkja võtab mingisuguse väikse puupulga ja peidab igaühele kätte või sülle ja ühe sülle jätab ta peidetava asja. Kui käkja on kõigile korrast ära käknu, siis astub kõrvale ja ütleb: „Noh, käkit.“ Nüüd tuleb ütlejal öelda, kelle käes on sõrmus (peidetavat asja kutsutakse sõrmuseks) ja kui ütleja õigesti ütleb, on ütlejal õigus, aga kui ta valesti ütleb ja selle mängija käes ei ole sõrmust, on käkja õigus. Nii tehakse kolm korda läbi. Nüüd, kui ütleja ei jõudnud kaht kord õigust ütelda, siis ütleb käkja ütlejale (kui ütleja on poiss, siis ütleb käkja talle pruudi, kui on tüdruk, siis ütleb käkja talle kosilase). Ma kirjutan, nagu oleks ütleja poiss ja käkja tüdruk. Minu mängu kirjelduses ütleb käkja ütlejale pruudi. Pruudi ütlemist kutsutakse „kosjul käümiseks“. Kosjule minnakse teistest mängijaist eemale, minnakse isegi toast välja, et teised midagi ei kuuleks nende kosjul käümisest. Väljas ütleb käkja ütlejale pruudi. Pruut öeldakse kaugemalt ja öeldakse mõni võõras nimi, et mängijad ei leiaks pruudi nime niipea üles. Nüüd, kui pruut öeldud, minnakse üheskoos tuppa. Toas teretatakse ja siis mängijad küsivad: „Kus teie käisite?“ Käkja ja ütleja ütlevad: „Kosjul.“ Mängijad küsivad jälle: „Koh küläh?“ Ütleja ja käkja ütlevad küla nime ja siis alustavad mängijad pruudi otsimist. Iga mängija nimetab mõne selle küla tüdruku nime, kust pruut on öeldud. Kes mängijaist pruudi välja ütleb, on uus ütleja ja endine ütleja on nüüd sõrmuse käkja. Mäng läheb niimoodi edasi. Nüüd istub ka endine käkja pingile ja käkja peidab ka temale sõrmust.

ERA II 108, 349/51 (5) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)

Setu, Meremäe v