Paalka viskamine

Paalka viskamine

(Mõnes kohas kutsutakse kraasna paalkaks.) Mängijaid võib olla kui palju tahes. Enne mängu algust võetakse seerepit (võetakse liisku), kellel mängijaist tuleb taha minna. See tähendab, et üks mängijaist läheb kas aida, elumaja või kuhugi mujale hoone taha. Sinna visatakse üks kepp, mida kutsutakse paalkaks. Enne mängu algust pannakse kesk õue mingisugune ese, kas puupakk või midagi muud, see saab koputamise jaoks. Siis kui kõik asjad korras, läheb see taadõ, kel seerepit võttes ots tuli katta. (See tähendab, seerepit võetakse mingisuguse kepiga. Iga mängija peab oma käega kepist kinni võtma. Kui kõik käed kepi külge pannud, paneb see, kel kõige alt on võetud, oma käe kõige kõrgemale. Siis paneb teine jälle ja nii võetakse, niikaua kuni kellegi käe alt ei jää kepi otsa välja. Siis järgmine peab otsa katma ja see peabki hoone taha minema.) Kui ta on taha läinud, viskab mõni suurem poiss, kes jõuab kaugemale visata, paalka üle katuse. See, kes taha läks, peab paalka säält õue peale tooma ja sinna paku pääle panema. Enne paalka paku pääle panemist peab ta kolm korda paalkaga vastu pakku lööma ja peab ise ütlema: „Kopp, kopp, paalka siin.“ Selle aja sees, kui ta paalkaga hoone tagant tuli, peitsid teised endid ära, kuhu keegi parema peitmispaiga teadis olevat. Nüüd peab paalka tooja peitjaid otsima hakkama. Otsides peab ta väga osav olema, et teist korda taha ei tuleks minna. Ta peab tähele panema, et keegi kuskilt nurga tagant välja ei jookse, et enne koputada ei saaks. Kui ta paalkaga kellegi ära laseb koputada, läheb ta uuesti paalka järgi. Igat mängijat peab ta paalkaga, mängija nime üteldes vastu pakku koputama, et Miku ja Manni on käes, kopp, kopp tulge välja. Juhtub ka nii, et otsija ütleb kedagi valesti, ütleb teise mängija nime, selle karistuseks läheb ta jälle paalka järgi. Mängijad vahetavad sellepärast ka oma riideid, et otsija neid valesti ütleks. Tütarlaps annab oma räti poisile ja poiss annab oma mütsi tütarlapsele. Siis maskeerivad nad endid ära, poiss paneb räti pähe ja tüdruk jälle poisi mütsi. Ja siis peidavad nad endid kuhugi ära, kust saab otsijale oma maskeeritud pääd näidata, et otsija teda valesti ütleks, ütleks selle, kellel teadis niisuguse räti olevat. Ütlebki valesti, siis jookseb peidust välja ja karjub: „Kas ma Manni olen, kas ma Manni olen.“ Siis hõikab ta ka teised peidust välja, et: „Tulge välja, tulge välja, minno ütel võlssi, täl tulõ vahtsõst taadõ minnäh.“ Kõik jooksevad peidu „urgastest“ välja, naeravad ja õrritavad otsijat, et ta valesti ütles. Otsija peab nüüd uuesti taha minema ja mõni suurem poiss viskab paalka, sest see jõuab kaugemale visata, et otsijal läheks rohkem aega paalka toomisega ja nad saaksid end selle aja sees paremini ära peita. Kui otsija saab kõik mängijad ära koputada (ei lase mängijal enne ära koputada) ja kedagi mängijaist valesti ei ütle, siis läheb see paalka järgi, kelle otsija kõige enne kätte sai. Juhtub nii, et otsija käib kaks korda järjest paalka järel ja tuleb kolmandat korda. Kolmandat korda kutsutakse pikaks paalkaks (need eelmised kaks on lühikesed paalkad, kus igat mängijat tuleb kätte saades koputada; kui laseb mängijal koputada, peab ta uuesti taha minema). Kolmas kord (pika paalka aegu) on otsijal palju parem. Siis toob ta paalka paku juurde, koputab, nagu eelmistel kordadel, kolm korda vastu pakku lüües paalkaga, et kopp, kopp paalka siin, jätab paalka paku juurde ja läheb peidusolijaid otsima. Seevastu on ka mängijad paremini ära peitnud, sest lühikeste paalkade aegu nad olid kuskil nulga taga, kust varitsesid, et otsijat kuidagi koputada saaks, aga nüüd koputamist ei ole. Kelle kõige enne kätte saab, läheb omakorda paalka järgi. Nii mängitakse või päev otsa. Seda mängu – paalka viskamist – ütles mulle minu vanaema, kes on juba üle kaheksakümne aasta vana, et seda mängu mängiti siis, kui ta noor oli. Oli olnud lugupeetav mäng. Sellel mängul on olnud tähtpäevad, millal seda mängitakse. Seda mängu mängiti enne lihavõttepühi, lihavõtte paastu ajal, mis on seitsmenädaline. Paastu ajal mängiti seda mängu pea igal pühapäeval. Külanoored, isegi sääl kolmekümne-aastased või vanemad inimesed tulid paalkaid viskama. Siis kui pikk paalka oli, peideti mõnikord isegi mitme talu poole, sest talud olid kõik väga üksteise lähedal. Nüüd mängitakse seda mängu väga harva. Kui mängitakse, siis mängivad ainult lapsed.

ERA II 108, 352/8 (6) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi < vanaema, üle 80 a. (1937)

Setu, Meremäe v