Asja otsimine. (Kuum ja lämmi)

Asja otsimine. (Kuum ja lämmi)

Mängijaid võib olla viis-kuus. Enne mängu algust võetakse seerepit, kellel asja otsijaks tuleb jääda. Seerepit võetakse selle mängu juures nii, et iga mängija jaoks võeti üks õlekõrs. Õlekõrred võeti iga kõrs ise pikkusega. Siis võtab üks mängija õlekõrred enda kätte, segab ära ja laseb igal mängijal tõmmata. Kes kõige lühema õlekõrre tõmbab, on asja otsija. Asja otsija läheb nüüd uksest välja ja teised peidavad mingisuguse asja, kas kinda või midagi muud. Kui asi peidetud, kutsuvad nad otsija tuppa ja otsija hakkab asja otsima. Kui ta otsides on asjast kaugel, siis ütlevad mängijad „külm, külm“. See tähendab, et asi ei ole sääl kohas, et asi on otsijast kaugel. Aga kui otsija otsides asjale lähemale läheb, siis öeldakse, et „läheb juba lämmast“. Kui ta päris lähedale läheb, siis öeldakse „väiga lämmi“, „kuum“ ja „väiga kuum“. Kui öeldakse „väiga kuum“, siis otsija teab, et selles kohas, kust ta otsib, on ka otsitav asi. Kui ta asja kätte saab, hakkab ta teisi selle asjaga taga ajama ja kellele ta kõige ennem selle asjaga külge lüüa saab, on omakorda asja otsija. Niimoodi läheb mäng edasi.

ERA II 108, 360/2 (7) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)

Setu, Meremäe v