Vuntsõ

Vuntsõ

Mängijaid võib olla kui palju tahes. Iga mängija jaoks tehakse üks väike sopp. Sopad tehakse sirgelt ritta. Nüüd, kui sopad tehtud, hakkab see, kel sopp kõige lõpus on, palli üle soppade veeretama. Kui üle soppade jookseb, siis veeretab jälle see, kel esimene sopp teises otsas on, üle soppade palli. Ja nüüd, kelle soppa pall peatuma jääb, peab võtma palli ja ütlema „seis“. Selle aja sees, kui see palli võtab, põgenevad teised soppadest eemale. Aga kui ta palli kätte saab ja „seis“ ütleb, peavad kõik seisma jääma, ei tohi enam sammugi edasi minna. Aga ka see, kelle soppa pall peatuma jäi, ei tohi enne öelda „seis“, kui pall on käes ja siis lööb ta ühele mängijale kõige lähemal, või kellele kõige paremini pääle oleks saanu. Kellele ta lööb,ei tohi jalgu liigutada, jalad peavad paigal olema, ainult kehaga võib ta liigutada. Kui ta jalgu liigutab, saab ta karistuseks „vuntsi“. Kui ta lööb ja ei saa palliga mängijale pääle, on lööjal „vunts“, aga kui pääle saab, võtab see palli ja ütleb „seis“. Jälle põgenevad mängijad sellest kaugele, kellele löödi, ka see endine lööja, või see, kelle soppa pall jäi peatuma, ka põgeneb juba. „Seis“ üteldes jäävad mängijad seisma ja nüüd lööb see palliga omakorda lähedamal olijale ja kui pääle saab, võtab see omakorda palli, ütleb „seis“ ja lööb jälle kellegi teisele. Niikaua mängitakse, kuni keegi viskajaist viskab mööda, ei viska mängija pääle. „Vuntsiksiks“ tõmmatakse tema sopa pääle pikk joon. Nüüd veeretatakse jälle ja kelle soppa jääb pall peatuma, võtab selle palli, ütleb „seis“ ja lööb jälle lähedal olijale ja nii läheb mäng edasi. Mängu mängitakse niikaua, kuni kõigil on kümme „vuntsi“. Võitjaks jääb see, kes, kui teistel oli juba kõigil kümme „vuntsi“, aga tal on vähem, siis on ta võitja. See mäng on ka vanem mäng ja mängivad seda ainult lapsed.

ERA II 108, 390/3 (25) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)

Setu, Meremäe v