Nuppõ

Nuppõ

Mängijaid võib olla kui palju tahes. Üks võtab palli ja viskab seda üles. Üles visates peab ta nimetama ühe mängija nime. See hakkab siis ülesvisatud palli püüdma ja kui ta selle õhust kinni saab, saab „taru“, siis viskab ta jälle palli üles ja nimetab jälle ühe mängija nime. Aga kui ta õhust palli kinni püüda ei saa, laseb pallil maha kukkuda, siis peab ta maast palli võtma ja ütlema „seis“. Teised mängijad vaatavad, et ta lasi palli maha kukkuda, ei saanud palli õhust kinni püüda, hakkavad pallipüüdjast eemale põgenema ja niikaua nad põgenesid, kuni pallipüüdja maast palli kätte sai ja „seis“ ütles. Kui ta „seis“ ütleb, peavad kõik sammupealt seisma jääma. Siis peab pallipüüdja kedagi palliga lööma, ja kellele ta lööb, see ei tohi jalgu liigutada ega palli eest kõrvale hüpata. Kui ta seda teeb, saab karistuseks „nupu“. Kui pallipüüdja lööb ja kedagi mängijaist palliga tabab, võtab see palli ja ütleb „seis“. Niikaua põgenevad jälle sellest eemale, kuni „seis“ öeldakse, siis jäävad jälle seisma ja siis lööb jälle see omakorda kellelegi teisele. Niikaua lüüakse, kuni lööja ei saa oma viskega kedagi mängijaist tabada ja selle karistuseks saab nupu. Nupu saaja võtab palli ja viskab õhku. Palli õhku visates nimetab ta jällegi kellegi mängija nime ja see võtab palli ja lööb jälle kedagi mängijat. Niimoodi mängitakse niikaua, kuni kõigil mängijail on kümme nuppu. Ainult siis, kui üks jääb, kel on sääl vähem kui kümme nuppu ja sa üksi mängida ei saa, siis jääb ka see mängu võitjaks. Palli viskab iga kord üles nupu saaja. See mäng on ka hää vana mäng. Seda mängivad ainult lapsed.

ERA II 108, 394/6 (26) < Setu, Meremäe v. – Paul Toomemägi (1937)

Setu, Meremäe v