Sõkõsikk

Sõkõsikk

Mängjet või olla’ nisandõ katõst kon egah arvuh. Mängtäs tarõh. Üts mängjä lät aho mano ja tege sääl üte sõrme otsa nõõga mustast. Tuu must sõrm om „tsudsu“. Sis pitsitäs ta sõrmõ kulakohe ja lät tõiste mängjedõ mano, sirotas käe vällä ja ega mängjä vali hindälle üte sõrme. Kelle tsudsu saa, tuu om sõkõsikk. A ku johtus, õt ütske mängja tsudsut võta-i’, sis jääse sõrmõ tegijä sõkõsikast. Ku sõkõskik käeh, sis nakas mäng. Sõkõsikal köüde tõse silmä kinni, nii et midagä nätä’ oles-ei. Kats mängjät võtva timäl tõõnõ tõõsõst käest kinni ja veevä’ timmä kohegi tarõ nulka. Sõkõsikk küsüs: „Koes viit?“ Viijä ütlese: „Tsiapahta.“ „Midä otsma?“ „Putro süümä.“ „Koh luits?“ „Otsi’ eis“, toukasõ’ sis viijä timä nulka ja pakõsõ’ eis’ ar’. Sis nakas sõkõsikk mängjät kinni püüdmä. Ku tä kinke mängjest kätte saa ja nime õigõhe ar ütles, sis saa tuu, kinka timä kätte sai, sõkõsikast. A kui tä kinke kätte saa ja tuud pümmehüise ar tunnõ-i ja võls nime ütles, siis jääse tä õks sõkõsikast ja tuu, kiä kätte sai, lät jäl vahtselt pakko. A õt sõkõsikk minke vasta joose-i’, sis üldäs talle „tuli“, kui tä minke vasta taht juuskõ’. Setä mängo mängvä’ ja mängevä’ vähembä’ tütär- ja poisslatsõ’.

ERA II 108, 467/8 (11) < Setu, Järvesuu v., Podmotsa k., Varigo t. – Aleksei Tubli (1937)

Setu, Järvesuu v