Käksel

Käksel

Mängjet või olla’ katõst kon egah arvuh. Mänguplats või olla ega paik, kohe käkke õnnõ saat. A’ meil mängite õks inne kõõ üte vana rehe ümbre, miä nu om ar laotõt. Väikese’ latsõ’ mängvä ka tarõh. Mängjä kogosõ’ kõik püürä ja üts alostas hindäst lugemist: „Eesik seesik sipõr maasik, kulta kalta vabarna valta tillüs tipu poiss!“ Tä eis lugemise aigo näütäs kõrrast õga sõnaga üte mängjä pääle ja tuu, kelle timä „poiss“ ütles, tuu om väläh ja tuu lät ar’ pöörästke’ vällä. Sis lugõ lugõja noide sammi sõnnoga kõrrast edese ja ku tä nu eis vällä sai, sis luge ta hinnäst vällä jäteh, kon kõik saava’ vällä ja üts õnnõ jääse sisse. Tuu üts jääse „pitsitäjäst“. Siis pandva’ mängjä’ kivi või lavvaotsa keset rehe otsa, tuu om „kraatsin“. Pitsitäjä saistas kraatsina pääle ja pand kübärä silme pääle vai pitsitäs silmä’ kinni, tõõsõ juuskva’ kõik käkmä. Kui kõik omma’ ar käknü’, sis mõni käkjä uikas. Sis lask pitsitäjä silmä’ vallalõ ja nakkas käkjet otsma. Käkjä võiva kübäret ja rõivet vaeldada, õt pitsitäjä näid är õi tunnõse’. Ku pitsitäjä näge mõnt käkjät, sis hõikas tä timmä nimmepiti vällä ja eis juusk kraatsina pääle ja tänitäs: „Tsüür, kraatsina paalka!“ vai õnnõ „tsüür“. A ku käkjä jõud inne pitsitäjät ar kraatsina külge lüvvä, sis lask pitsitäjä timmä vahtsõlt käkmä. Vai ku pitstäjä käkjät häste õs tunnõ’ ja ütel tõõse käkjä nime, sis tulõ tuu nime õige umanik vällä ja pitsitäjä lask mõlemba’ vahtsõlt käkmä. A ku pitstäjä näge mõnõ mängjä ja timä nime õigõhe ütles ja inne timmä ar’ lööse, sis piät tuu käkmäst vällä tulõma ja kraatsina mano saistama. Ku nii pitstäjäl jo’ mito mängjät käeh om, vai ka õnnõ üts, ja ku siis mõni käkjä inne timma ar lööse, „varastas“, siis piät pitstäjä tuu varastaja ja kõik tõõsõ’ mängjä’, kiä inne varastajat käeh olliva’, vahtsõlt laskma, sis kübärät silme pääle pandõh. Ku mõni mängja jo käeh, sis tõõsõ jo vahtvage, et ar varastada’ saasi-i, kaesõ’ nulga takast, ku pitstäjä kraatsinast kavvõ lät ja juuksva’ sis varastasõ’ ar’. A ku pitsitäjä enne varastajat kraatsina pääle saa juuskõ, sis om varastaja ka käeh. Pitsitäjä saa omme aamõtest vallalõ, ku tä jõud kõik käkjä’ otse’, siis saa tä vallalõ ja pitsitämmä nakkas tuu, kiä kõkõ inne kätte saadi. Setä mängo mängivä poiss- ja tütärlatsõ’ egäh iäh ja timmä mängite ka jo vanasti. S´ooh mänguh ette tulõvat sõna „tsüür“ õi tarvitada’ mitte õnnõ ütsindä s´ooh mänguh, vait timmä tarvitadas egäh mänguh, olguke õt tõõsõ otstarbega’ ku siin. Näütusest, ku kinnivõtmise man vai’ ka mõnõh tõõsõh mänguh, ku juuskja satas maalõ ja kinnivõtja taht timmä kinni võtta, sis ütles maale sadano „tsüür“ ja kui tä saa ar inne kinnivõtja külgelüümist üldä, sis piät kinnivõtja timä kõrrakõsõ puhkuse peräst jäl vahtsõlt juuskma laskma. Tarvitadas viil, kui mängjä ar väsüs vai nakka-i inämp mängmä, vai tege midäge, mida mänguh õi lubata. Ku mängjä sis saa ar ruttu „tsüür“ ülda’, sis saa-i tälle midäge tetä’.

ERA II 108, 464/7 (10) < Setu, Järvesuu v., Podmotsa k., Varigo t. – Aleksei Tubli (1937)

Setu, Järvesuu v