Pilbas

Pilbas

Mängjet või olla’ katõst alostõh õgah arvuh. Mängitäs moro vai mõnõ muu tasadsõ platsi pääl. Mänguriistast om egal mängjäl puust peenikene kepp ja üle hulga üks puupulgakõnõ – „pilbas“. Mänguplatsi ütte otsa tetäs kepi otsaga väikene tsõõr, minkallõ keskpaika üts suurõmp pulk tsusatas ja sis nakkas mäng pääle. Üts mängjä võtt pilpa kurja kätte ja saistas eis tsõõri mano. Sis võtt tä hüvvä kätte kepi, minkal ladva ots om veitkene lapikost tahvat, ladva otsa puult võtt tä kepil kinni, a nii, õt tuu tahvat ots jääse õks peost vällä. Sinnä tuu tahvado otsakõsõ pääle sääd ta riste pilpa, nii õt tuu tasakaaluh püüsüs. Sis viskas tä pilpa tuu kepi otsaga’ üles ja lööse sis tälle kepi tüve otsaga alt keerotõh rutto külge, nii õt ta kavvõ lindas. Tõõsõ’ mängjä’ omma’ lüüjäst veidökõtsi kavvõmbah ja püüdvä pilbast. Kelle sis pilbas saa, tuu viskas timä säältsamast kotusõlt, kohe timä maha sattõ, pööra sisse. A lüüjä sais pööra kõrval ja kaits kepiga’ vasta, lasõ-i pilbast sinnä’ sisse sata’. Ku viskaja pilpa pööra sisse saa visada’, siis saa tä lüümä, a ku õi saa’, sis lööse jälke innene lüüjä ja lööse nikavan, kon kiäke’ saa pilpa tsõõri sisse visada’. Agu lüüjä lööse pilpa lindo, sis võiva püüdjä timmä ummi keppega’ vasta lüvvä’, õt sis lähempalõ visada’. A ku lüüjä lööse ar kolm kõrda ja vuurtke külge saa-i’, sis lät tä püüdmä ja lüümä tulõ tuu, kes inne timmä lei. Neid püüdjet kutsutas „tsiakarüsest“. Setä mängo mängvä niisama ku imämulkoge, vähembä poiskõsõ.

ERA II 108, 455/7 (6) < Setu, Järvesuu v., Podmotsa k., Varigo t. – Aleksei Tubli (1937)

Setu, Järvesuu v