Kotusidõ vaeldaminõ

Kotusidõ vaeldaminõ

Ku’ kulänjat õs olõ, sis ku’ oll pall´o tsurrõ ja tütrikka kuuh, sis naati kotsit vaeldama. Istuti pingi pääle rinda ütstõõsõga kõrvusi. Sis üts pand korrast kõigilõ numri. Ütele õnnõ panda-as, tuu naas hõikama. Numri panti korrast ku pall´o oll inemisi, nii 1-2-3 jne. Sis ülti ar’ inne, ku suur numbri’ oll perämäne ja ülti: ku’ üle ütlet, sis pant´ ja ku’ ütte numrit hõikat kats vuuri kõrraga, sis ka pant´. Üts hõigas kattõ numrit, 1 ja 5, sis pidivä nuu’ kotsit vaeldama ja kes hõigas, tuu püüd inne ar’ näide kotsilõ karada. Kua saa inne istma, tuul kotus, kua jääs ilma, tuul hõigada. Ku’ kol’ vuuri hõikas ja jovva-i istma saija, sis võõdas pant´. Pandist võõdas asju: kammi, prossi, kiite, helmi, kurti jne. Ku’ saa viländ mängu, sis naatas pantõ vällä võtma. Pantõ inne õi anda ar’, ku’ piät midägi tegemä, midä kästäs. Üts om sis pandi hoitja ja tõõnõ om käskjä, mis kual tetä. Üts võtt pandi vällä, ka näütäs tuut asja ja ütles, õt mis timä pidä tegemä, kel s´oo asi om ja tä tuud õi ütle, kelles asi om. Ku’ käsk midägi tetä, sis näütäs kõigilõ asja ja ütles, kelles s´oo asi om. Kua tunnistas umast, tuul tulli nii tetä, kui kästi. Mõnikõrd käsk kual karada, kual laulta, kual jutust aija ja kua nakka-as tegemä, sis toolõ andas rihmuga üle sälä, kooni’ lupa ar tetä’. Kual kästi truppa täütä kol’ vuuri, õt ma olõ ull. Kual ümbre tarõ kol’ vuuri joosta, kual päid piteh kävvu. Kiä tiijä-äs, sis mõtel, kuis saa päid piteh kävvu, põrmandu seeh omma raudnagla’ sis käüti raudnagla päid piteh – tuu oll kerge. Kual kästi ütesä õigust tuvva’ väläst ja ütesä petüst. Kual kästi kõikiga suud anda. Mõnikõrd panti tuvikõisi süütmä. Saistsi rinda, üts poiss, tõõnõ tütrik, üts suuga ette, tõõnõ taadõ, sis panti pulk vai määne tikuots edimätsele suuhõ, sis tõõnõ pidi tõõsõ suust jal’ suuga ar’ võtma ja kolmandalõ edesi andma.

ERA II 108, 535/8 (5) < Setu, Vilo v., Zaputje k. – A. O. Tammeorg < Anna Loomik (1937)

Setu, Vilo v