Ojomisõst vii seeh

Ojomisõst vii seeh

Minti kohe järve mano vai jõgõ mano, ku’ oll lämmi päiv, sis naati tsuklõma ja ojoma. Meil käüti Uutsa järve tsuklõma, sinnä oll verst maad minnä. Kes mõistsõ häste oijo sis oidu är üle järve, kes mõista-as sis tuu poolõni ja veerekeseh. Minti ka võiki ojoma, kuas joud inne üle oijo. Mõni vässü ar’, sis tänt´ jo tõisi appi. Oll ka pall´o johtumisi, õt uppu ar’. Kes mõistsõ häste oijo, sis tuu tekk kõiki vigurit vii seeh. Oidu, oidu, sis mõsk pääd ja käänd sällüle, pand käe’ki rindu pääle, käve vii perä all ja istsõ vii pääl, käänd küllüle, lask ülepää vii seeh ja tekk kõiki timpa. Kua mõista-as häste oijo ja tõõnõ mõistsõ häste, sis pidi tuu tõist üte käega jalga piteh kinni, nigu lääsi-i perä ala. Ku’ vette minti, sis kõkõ inne panti kol’ vuuri vett suu pääle ja pää pääle ja hiideti rist ette, nigu tulõsi-i õnnõtuist. Tsukeldi vanast kõõ Suurõ riide, sis ülti läävä’ ar’ haigusõ külest, kel haigõ olli. Kiä oll terveh, sis toolõ jäl nakaha-i külge haigusi. Ku oll väiga külm, sis aeti ruttu rõiva säläst ja minti vette, panti vett peijoga pääle kõiki ja aeti ruttu rõiva sälgä. Vette õs tohi kusta, ülti, pattu saat, ku’ koolõt ar’, sis tuuh ilmah andas tuud vett juvva, kohe kussi’ esi’.

ERA II 108, 538/9 (6) < Setu, Vilo v., Zaputje k. – A. O. Tammeorg < Anna Loomik (1937)

Setu, Vilo v