Pealkiri
Tekst
Sündisin ja lapsena elasin Harjumaal, Kose vallas, Karla külas, seega ka minu mälestused on sealt.
1944.–1945. aastate lastel tuli olla mänguasjade puudumise tõttu väga nutikad ja leidlikud. Kuna olime maalapsed, siis mängudki olid maaelust inspireeritud. Rajasime omale õunapuuaiad, kasutades selleks pajupõõsaste oksi, mis erinesid üksteisest värvi poolest. Nii sai ka õunapuid eri sortidega nimetada. Sellistes õunapuuaedades jätkus tegevust pikemalt, kuna oli vaja neid kasta, maad rohida.
Suure tähtsusega olid igaühe eraldi korrastatud kodud. Meil olid need rajatud sireliheki tühimikesse, korralikult "põrand" puhtaks pühitud, istmeteks ja lauaks kivid ja lauakesed leitud ja ka lilled laual mingi topsikesega. Mäletan, et igaüks tundis oma kodu ümber uhkust ja kui naabriperede eakaaslased külla tulid, siis esitleti alati ka oma kodu. Eakaaslasi oli ümbruskonnas 7: 3 tüdrukut ja 4 poissi. Mängisime poistega koos, vahel ka eraldi tüdrukutemänge, mis poistele huvi ei pakkunud. Mul oli ühe vanatädi õmmeldud kaltsunukk, väga armas. Tema tuli igal õhtul korralikult lapikeste vahele kingakarpi magama panna. Karp oli aknalaual. Meil oli väike maja – kahe toa ja köögiga, seepärast olid aknalauad kasutusel riiulite asemel. Elasime kuuekesi.
Kuna meie mängimisaeg jäi põhiliselt kolhooside moodustamise aega, siis matkisime mängudeski kolhoosielu. Tekkisid lastelgi suured lehma- ja hobusekarjad. Lehmad olid lihtsad sarvedega puupulgad, aga hobuse sai oksakohast, et tekiks kaelaosa. Neid sai mängulaudast karjamaale ja tagasi toimetatud ja nendega muid vajalikke toimetusi tehtud.
Mängisime veel arsti-patsiendi mängu, kasutades väikeseid majapidamises tühjaks jäänud pudeleid, topse või mõne tädi käest saadud sobivaid anumakesi. Segasime neisse erivärvilisi lahuseid, kasutades mahla, tinti või muud värviandvat materjali. "Ravimeid" oli võimalik erineva doseerimisega mitmekesistada. Õnneks olid meie rohud pealemääritavad, sest lapsena ju teadsime, kui vastik on tegelikult kibedat rohtu sisse võtta. Küll tegime me vaktsineerimist. Sel ajal tehti lastele vaktsineerimist, tõmmates nahasse käe siseküljel kriipsukese e. pirkee ja sellese manustati vist kopsuhaiguste vaktsiini. Nii ka meie, matkides seda, tegime koolis kasutatava viisnurksulega kriipsu nahasse ja määrisime haavakese omavalmistatud seerumiga. Õnneks ei läinud "patsiendi" käsi paiste ja haav paranes peagi ära.
Lapsed olid ju kodus omapäi, vanemad iga päev kolhoositööl, seega puudusid suunajad-keelajad.
Kuru talu elumaja ukse ees 1953: ema Linda, süles Jüri, Malle, Ahto, isa Rudolf ja Ellen.
Õige varakult, juba 7–8-aastaselt hakkasime meiegi kolhoositöös osalema. Laste ülesandeks oli kõik kolhoosi orasepõllud teravaotsalise "ohakatorgiga" igasugusest umbrohust – ohakast, tõlkjast, rakvere raipest – puhtaks teha. Selle torgiga lõikasime need juure pealt maha. See oli kerge ja lõbus töö, sest mitmekesi koos olles suhtlesime üksteisega ja vahel mängisime sõnamängu. Näiteks nimetasime ühe algustähega linde, loomi, esemeid, puid jne. Palju tüütum ja raskem oli kapsaste-kaalikate istutamine ja kõplamine. Muidugi pakkus jällegi lohutust sõpradega koos tegutsemine ja iga vao otsas väike puhkepaus. Tegime vahel ka lubamatuid vimkasid. Näiteks loeti kapsataimi sada ühte kimpu ja meile üle antud kimpude arvu järgi märgiti hiljem päevatöö tasustamiseks üles. Et kiiremini järjekordne sada maha saaks istutatud, pistsime mõned taimed lihtsalt mulla alla. Arg süda ei lubanud seda õnneks palju praktiseerida.
Peale istutamist toodi põlluveerde suur veepaak, millest meile ämbritesse vett ammutati. Pidime kõik oma istutatud taimed ka kastma. See oli lastele tõeliselt raske töö. Õhtuks oli ämbrit kandva käe ranne ära venitatud ja valulik, vahel ka paistes.
Suvel oli laste tööks rohimine, kõplamine. Võtsime oma pundiga kõik ühte ritta ja igaüks töötas oma vaol. Algul oli rida ühtlane, aga vao lõppu jõudsid enne need, kellel rohkem jaksu oli. Ebaõiglaselt saidki esimesed lõpetajad kauem puhkepausi pidada, sest uute vagudega alustati jällegi koos üheaegselt.
Päris tore töö oli veel hobusega silo tallamine. Maa sees oli sügav auk, millesse oli ehitatud tünn. Puutünni ühes servas oli luuk lahti, seni kui põhja oli toodud juba küllalt haljassööta ja võis hobusega tünni minna (meie külas nimetati seda tünni siloauguks). Nüüd suleti luuk ja hobune ei pääsenud enne välja, kui tünn täidetud oli. Pidevalt oli vaja haljasmassi kinni tampida – et aga hobune omapäi ei soovi ringiratast kõndida, olid kutsariteks lapsed. Töö oli tore, sest hobune on armas loom. Ainult õhtuks oli sadula puudumisel istumine üsna hellaks jäänud.
Kui sai tööd tehes kokku puututud täiskasvanud kolhoosirahvaga ja kuuldud nende jutte, tekkisid ka meil mängudes uued võimalused. Kuna pidime õhtul pärast kolhoositööd söötma oma pere lehma mööda teeääri, kus rohi oli lopsakas ja lehm sai õhtuks korralikult kõhu täis, siis kasutasime seda aega ka mängimiseks. Kui ka naaberperede lapsed said meiega liituda, läks asi kohe mänguks. Tee ääres oli meil põhiliselt kaks mängu – üks abiellumine ja teine kolhoosi koosolek. Ei mäleta, et oleks kiriklikku laulatust ise näinud, aga kusagilt oli idee leitud ja nii panime üksteist "paari" üsna sageli. Tee ääres olid põõsad ja ka suuri kive, nii tekkisid ideed nende kasutamiseks. Üks suur kivi oligi altariks, selle peale pandi ka lilled ja "noorpaar" seati ühele poole kivi ning "pastor" teisele poole. Sõnaline osa mõeldi juurde vastavalt osalejate võimekusele. Vahel jätkus ka õnnitlejaid.
Kolhoosi koosolek oli ikka täiskasvanuid matkiv ja kippus üsnagi ägedaks minema. Tekkisid vaidlused tööde ja muude probleemide lahendamisel. Rollid jagasime alati enne "koosolekut". Kes oli esimees, kes brigadir, kes põllutööline või mõne muu ameti peal. Eks vahel sai ülemus pahandada ja teinekord jagas just tema alluvatele karme sõnu. Vahel sai ka keegi kiita. Igatahes elasime nii oma rollidesse sisse, et ei märganud seda, kui suveõhtu vaikuses kandus meie valjuhäälne mäng ümbruskonna majadeni. Nii et tegime toona külarahvale tasuta teatrit. Koju minnes saime ema käest isegi tõrelda oma lärmakuse pärast. Nii elasime välja päevast väsimust.
Suuremana, kuid ikka algkooli ajal, mis oli toona seitse klassi, sai käidud kolhoosi lehmadega karjas. Oli 140 lehma ja meie oma vennaga kahekesi. Ametil polnud muud viga, aga tuli tõusta juba kell 4, et õigeks ajaks lauda juurde jõuda. Sügiseti koolist koju jõudnuna läksime põllule rukist siduma. Oli uhke tiibadega masin, mis pühkis mahalõigatud rukkikõrred parajalt vihusuuruste kimpudena aluselt maha. Käisime järel ja sidusime vihud, hiljem tõstsime vihud hakkidesse, viljapeadega üles. Ainult katuseks haki peale pandi üks vihk tagurpidi. Kartulikorjamisel käisime koolist koos klassiga.
Nüüd lisan veel sellise mälestuse. Maal ju lasteaeda ega lastesõime polnud, aga meie vennaga olime alles 4–5-aastased, mängisime üksi kodus olles lehmasõimes, kuna ei julgenud üksi toas olla. Laudas oli isal meisterdatud pikk lehmade sõim, selles heinad. Kummaski otsas oli ka lehm. Meie mängisime keskel. Nii et ikkagi "sõim".
Kirjeldan veidi ka meie aja maiustusi. Neid tõi meile vanaema, kes elas Tallinnas. Olid värvilised hernekommid, nagu kokkupressitud suhkur või padjakommid, mis olid alati roosad, padjakujulised, väga magusad ja sees magususe tasakaalustamiseks hapu moos. Paberiga kommi neil aegadel me ei näinud. Kommid üldse olid haruldased meie jaoks.
Ise tegime omale pliidiraual küpsetatud kartulikrõpsu. Lõikasime õhukesed viilud toorest kartulist. Küpsesid küll krõbedaks, aga olid täiesti maitsetud, kuna tol ajal peenikest soola polnud ja suureteraline, mida toidu maitsestamisel või liha, kapsa ja kurgi hoidistamisel kasutati, meile ei sobinud. Aga krõpse süüa oli mõnus.
Mäletan oma lapsepõlve toredana. Oleksin hea meelega valmis kõike seda kordama. Uuesti ja alati.
Luuletus OMA PERE PÕLVNEMISEST JA OLEMISEST
KURU LUGU
Järviku (Jürgensoni) suguvõsa
Igal suvel kaunil juulikuu päeval
Kuru lapsed taas üksteist näevad.
Me pere on suur – lausa viiskümmend kaks,
ja igal aastal juurde sünnib mõni laps.
1868-l sai karjamõisast Kirimäe talu.
Rentisid seda Jüri, Hans ja Leno, Jüri ja Eva alul.
Jüri Evaga ostsid 4300 rubla eest
Kirimäe päriseks omale, välja mõisa käest.
Nende poeg Jüri oli uus Kirimäe peremees.
Tema nais Liisu Mikuri talu Jüri käest.
Neilgi seisis Kirimäe arendamine ees,
kuigi Jüri oli veidi aeglane mees.
Kord ammu Kirimäe vanaisa vanaemaga
istutasid Kuru kohale kased ja kuuserea.
Lootsid, et hiljem viiest pojast keegi
just sinna oma kodu kord teebki.
Kirimäe Jüri oli vanaisa Rudolfi isa
ja Liisu, tema naine, ehk Rudolfi ema.
Peale Ruudi oli peres veel neli venda,
aga pikem eluiga suudeti 3-le pojale anda-
Kui Kirimäe jagati kolmele pojale
tegi Rudolf oma kodu just Kurule.
Maha ehitamiseks kasutas puitu ja savi
ja aastal 1936 selle valmis tegi.
Hiljem ehitas majale-laudale otsa küüni,
nii kolmikhoonena seisab see nüüdki.
Praegune peremees Jüri ehitab hoonet ümber
ja laudast saab peagi kaminakamber.
Ehkki Rudolf muusikast hoolis
ja õppis seda veidi isegi Tallinnas koolis,
hakkas ta siiski pidama talu.
Tema naiseks sai, oma surmani, Sofia alul.
Neljakümnendate aastate alguses
Keerule tuli ema Linda, kaasas 2-ne Malle.
Juba mõne aasta möödudes
sündis peresse trullakas tütar Ellen.
Ülejärgmisel aastal sündis poiss kui pomm.
Ahto tema nimeks sai. Tubli mees on.
Viiekümne teise aasta augustikuul
sündis Jüri, kellest sai peremees uus.
Nii saigi peres liikmeid kuus
ja praeguses mõistes oli perekond suur.
Isa töötas esimehena kolhoosis
ema põllutöödel oma rammu proovis.
Nii mööduvad mitmed-mitmed aastad.
Lapsedki lõid pidevalt töödel kaasa.
Kõblavars või ohakatork käes
nii iga suvehommik Kuru lapsi näeb.
Kõige ennne pidi kodunt lahkuma Malle,
sest lapsena tervis tekitas probleeme talle.
Malle õppima asus Tallinna Metsakooli.
Teised kolm jätkasid õpinguid Kuivajõe koolis.
Ellen lahkus kodunt olles neliteist,
nii saatus tabas ka kõiki teisi meist.
Malle õpinguid jätkas keskkoolis
Ellen tehnikumis õmblejaks saada soovis.
Ahto meremeheks saada ihkas
ja kalandustehnikumis hakkas tublilt pihta.
Hiljem omandas veel haridust Kaliningradis
ja kaitses Moskvas ära doktorikraadi.
Jüri, olles pere lastest kõige noorem
jäi kuueks aastaks üksi vanemate hoolde.
Ta hiljem jätkas spordikallakuga koolis
ja pärast õpingute lõppu läks pedagoogiks.
Nii astusid kõik lapsed oma ellu
ja ema-isa jätsid üksi Kuru tallu.
Ema isast oli üheksateist aastat noorem
ja seepärast kauem kanda tuli töölkäimise koorem-
Malle Velloga lõid omale kodu Tallinna
ja suvilagi ehitasid Muuga aedlinna.
Ellen koolist tööle suunati Valga linna
ja peagi Mattile tal õnne oli mehele minna.
Ahto Ljuudaga elasid algul vanaema juures
ja hiljem Õismäele said korteri uue.
Jüri tööle õpetajaks asus Paides
ja võttis enne veel Kai omale naiseks.
Nii elu veeres aina edasi
ja meie saatused on läinud sedasi,
et vanemaid ei ole ammu meil
ja kõik me üksi käime elutee.
Pensionäri põlve peavad Malle ja Ellen.
Ka Ahti välja teeninud on selle,
kuid ikka jätkab kahel kohal tööd veel
ja noortele ta kalapüügi tarkust selgeks teeb.
Ja Jüri, kes on meie noorem vennas
on Kurul vägevasti sisse seadnud ennast.
Ta aina kõpitseb, remondib, ehitab
ja meie lapsepõlvekodu, Kuru, säilitab.
Seepärast tänulikud oleme kõik talle,
et siia, kui oma koju, võime tulla jälle,
ja lapsed-lapselapsed koos meiega,
et kohtuda taas kõik üksteisega.
Meil lapsi kokku on kaksteist
ja enamus lapsevanemadki juba neist.
On väikseim lapselaps, Eliise, päris uudne
sest ta on praegu ainult nelja kuune.
Lasteta on seni ainult Henri
ja tema rändab kaugel mandril ringi.
On esimene lapselaps Malle Ebel Kaarel
ja viimane, Eliisegi, on Malle pere arvel.
Tal lapsi suureks kasvatatud kolm,
kaks tütart ja üks poeg on.
Ja lapselapsi seitse kokku praegu
kuid lisa saamiseks on ju veel aega.
Ellenil on peres vaid kaks poega
sellest on neli pojatütart ja kolm pojapoega.
On Ahtol peres kasvanud kaks tütart
kuid juba neli lapselast seal müttab.
Jüril on lapsi kokku kolm + kaks
ja lapselapsi igal neljal lapsel kaks.
Me loodame, et lapsi sünnib veel
ja soovime, et kõik kõnniks õnnelikul teel.
Need värsid kakstuhat üheteistkümnendal loodud
neis meie pere ajalugu on välja toodud.
On Kurult sirgunud seni neli põlvkonda
ja sellega kindlasti punkti ei panda.