Pealkiri
Tekst
Minu lapsepõlvemängud
Olen sündinud 1957. aastal ja kasvanud Haapsalus. Elasime väikses hoovimajas Komsomoli tänaval, mis asus Aafrika ranna ja lossipargi lähedal. Nii et mängumaa kulges õuest randa või siis õuest lossiparki. Lasteaias käisin ainult ühe aasta ja kuna mulle seal eriti ei meeldinud, siis ma jäin vanaemaga koju. Mängimiseks aega jagus küllaga. Meie naabrimajas elas minuvanune tüdruk, kelle ema oli venelane ja isa eestlane. Temaga sai mängitud tüdrukute mänge (kodu, arsti jne.)
Kui ma sain 5-aastaseks, kinkis tädi mulle saksa nukubeebi. See oli nii ilus ja armas! Seljas roosad beebirõivad, peas väike roosa mütsike, ja kui pöörasin nukku, kostis: "Mamma!" Suus oli kaks hammast ja ta lõhnas imehästi. Niikaua, kui suured inimesed teises toas pidutsesid, otsustasin mängida hambaarsti. Kui vanaema natukese aja pärast vaatama tuli, oli nukul juba palju parem, sest ma tõmbasin ühe hamba välja ja ta ei öelnud enam "Mamma!". See nukk on praegugi alles ja kaunistab diivanit. Selle nukuga on mänginud minu poeg, tütar ja pojapoeg.
Minu tädi ja vanaema sugulased elasid Tallinnas. Nii oli sealt pärit eestiaegne vitstest punutud nukuvanker (kahjuks see ei ole säilinud) ja plüüsist väike pruun mängukaru (minu kaisukaru), mis on tänini hästi säilinud. Mul oli roosast plastmassist nukumööbel, mis koosnes lauast, kahest tugitoolist ja peeglist.
Eriti uhke oli saksa portselanist nukuserviis. Seal oli supitirin, taldrikud, vaagnad, tassid ja kannud. Nendega ma mängisin harva, sest vanaema kartis, et ma lõhun need kiiresti ära. See serviis on praegugi pööningul kohvris, oodates väikest mängijat.
Igapäevaseks mängimiseks olid mul platsmassist nukunõud. Veel mäletan ma sellest ajast paberist nukke (poiss ja tüdruk). Karbis oli nende riiete garderoob (alates talveriietest ja lõpetades suveriietega).
Armsaks mänguasjaks oli mulle nukk nimega Priit. Tal oli kummist pea ja riidest täistopitud keha. Ta nägi välja peaaegu nagu Sipsik, aga ometi oli ta poiss – nukk Priit – ning ma tean kindlalt, et ta rääkis minuga, kui teised pealt ei kuulanud.
Väiksena ei osanud ma kaua aega ütelda „r“-tähte. Ema ja vanaema lubasid mulle osta rongi, kui ma tähe selgeks saan. Ühel päeval, kui olime linnas, nägin poe aknal oma kallist rongi, ütlesin: "Ema, palun osta mulle RONG!" See tuli põristades ja kogu oma ülejäänud elu põristan „r“-i edasi. Rongi ma sain – see oli puidust tehtud ning ma võisin tundide kaupa sellega mängida.
Kui ma sain 6-aastaseks, kingiti mulle puidust konstruktor. Vaat see oli mäng! Sai ehitada terveid linnu, külasid või kolhoose. Seal oli puid ja põõsaid ja loomalautu jne. Seda sai mängitud üksi, naabritüdrukuga või Tallinnast tulnud onupoja ja onutütrega.
Vanasti asus prügimägi praeguses Krahviaias lossi lähedal. See oli meie Aarete saar. Sõbrannaga korraldasime sinna mitmeid retki. Sõjasaagiks sain sealt portselanist teekannu ja PUNASE KLAASIKILLU. Me olime lummatud, sest läbi värvilise klaasi avanes meile uus muinasjutuline maailm.
Suvel oli lapsi õu täis, sest peale minu ja naabritüdruku elas naabrimajas veel kaks poissi. Nad olid meist suuremad, aga vahetevahel lõid nemadki meie mängudes kaasa. Kogu suveks tulid Haapsallu kaks onupoega ja onutütar. Nendest suvedest on meeles takjasõda, luurekas, pallimängud.
Hommik algas jooksuga randa ujuma, siis sööma ja mängima. Kuuride vahel kasvas palju takjaid. Iga laps korjas sealt oma laskemoona ja sõda võis alata. Kaotajaks oli see laps, kelle riietelt ja juustelt leiti kõige rohkem takjanuppe. Eriti valuline oli see naabritüdrukule, kellel olid pikad juuksed. Sageli jooksis ta nuttes koju ema juurde.
Luurekad olid põnevad. Meil oli üks lipp, mis ära peideti. Meeskondi oli kaks ja alatasa oli see häda, et mind kui pesamuna ei tahetud kampa võtta. Suure mangumise peale lõpuks ikka võeti, sest ma pääsesin igast väiksemast praost läbi. Kõige vingem oli luurekat mängida äikese ajal. Ümberringi kõmises ja välkus – oli nagu päris sõda. Ainult suur vihm peletas meid õuest.
Pallimängudest oli esikohal jalgpall. Mina olin oma võistkonna väravavaht, kuigi tahtsin olla kesktormaja, aga vanem onupoeg ei lubanud ja teda austasid kõik. Ainult ükskord ei pidanud ma vastu ning tormasin väravast väljakule. Ma sain palli viivu isegi puudutada, enne kui teise meeskonna poiss mu lihtsalt kõrvale lükkas ja palli meie väravasse lõi. Onupoeg riidles minuga, mina töinasin. Ta ütles, et ei võta enam kunagi mind väravavahiks, sest jalgpall pole mõeldud plikadele. Mitu mängu pidin olema platsi ääres, kuni lõpuks minu peale halastati.
Veel mängisime rahvastepalli ja mädamuna. Kui mu mälu ei peta, siis mädamuna reeglid olid sellised: üks lastest viskab palli kõrgele õhku ja hüüab kellegi nime, näiteks: „Maie!“ Maie püüab palli kinni ja ütleb: „Stopp!“ Mängijad ei tohi enam joosta, vaid on paigal. Palliga mängija valib enda jaoks kõige lähemal oleva lapse, tõmbab kingavarbaga joone ja teeb kolm hüpet ning viskab palli seisva mängija suunas. Kui see ei suuda palli püüda, on tema "mädamuna" ja ta peab palli uuesti mängu panema (seekord ilma nimeta, sest ta on mädamuna). Kui mängija on palli kinni püüdnud, hõikab ta palli üles visates juba kellegi teise lapse nime.
Kuna olin pisike ja nääpsuke, siis lemmikmänguks oli ka peitusemäng. Olin paljudes mängudes võidumees, kes joostes kuuriseinale patsutas ja lausus: "Uka, uka, mina prii!" Mäng algas salmi lugemisega. Neid oli kaks:
1) Üks valge tuvi lendas üle Inglismaa.
Inglismaa oli lukku pandud,
luku võti katki murtud.
Ütle, mitu seppa seda peavad parandama.
Ütle sina, väike tatinina!
See, kes jäi "tatininaks", pidi hakkama teisi lapsi otsima, lugedes kinnisilmi kahekümneni.
2) Punaste pükstega politsei,
ütles mulle: "Idii damoi!"
Mina ei mõistnud seda keelt.
Pöörasin selja ja näitasin keelt.
Kui ilmad olid vihmased, siis mängisime lauamänge („Reis ümber maailma“, „Lend Kuule“, „Tsirkus“, „Suusaretk“ või „Kirbumäng“). Sageli mängis lauamänge ka vanaema ja siis sai alati nalja. Vanaema läks hasarti ja süüdistas onutütart, et see teeb sohki. Mina ei saanud aru, mida see „sohk“ tähendab. Eks siis teised seletasid mulle. Kõik need mängud said mängitud aastatel 1962–1966.
1966. aasta suvel kolisime vanaemaga uude kohta, mis asus Komsomoli tänava lõpus. Maha jäid endised mängukaaslased ja armas koduhoov. 1967. aasta suvel olin paar nädalat Metsapoole pioneerilaagris, mis asus Läti lähedal. Seal toimus esimene öine häire, mis oli väga põnev. Röövitud oli meie lemmikkasvataja. Tänu suuremate kaasabile leidsime oma kasvataja pimedast metsast üles. Veel meenub laagrist üksteise pasteerimine. See tähendas seda, et kui kõik magasid, võtsid oma hambapastatuubi ja tegid naabrile mõnusa näomaalingu. Oli ka juhuseid, kus pasta sattus juustesse ja hommikul võis kuulda korralikku hädakisa kannatanult.
1968. aasta sügisel sai minu uueks kooliks Haapsalu I Keskkool. Sain tuttavaks oma klassi mõne tüdrukuga. Meist moodustus 5-liikmeline seltskond, kellega koos sai nii mõndagi põnevat mängida. Koolis, vahetundide ajal, olime pioneeride toas. Sinna oli toodud uus lauamäng (jalgpall – puust keeratavate mängijatega). Pidime peale passima, sest mängida-tahtjaid oli palju ja alati toimus seal ka rüselusi. Poisse oli alati rohkem ja nende jõud käis meist lihtsalt üle.
Kui tunnid läbi said, mängisime sageli võimlas. Trükist oli ilmunud A. Lindgreni "Meisterdetektiiv Kalle Blomkvist." Olime kõik selle raamatu fännid ja kujutasime oma raamatukangelasi mängus ette. Meil käis oma Punaste ja Valgete Rooside sõda. Mul ei õnnestunud kunagi olla Kalle Blomkvist. Lihtsalt loosiga ei vedanud. Sain endale Sixteni rolli – ega see ka päris vilets ei olnud. Võimlemismattidest tegime omale peakorteri, meil oli ka oma Suurmõmmik, mille eest võidelda. Sellest mängust on meelde jäänud ülima põlgusega öeldud lause: "Oo, Valge Täi, sinna majja käi!"
Mõnikord mängisime garaažide vahel "Mary Poppinsit". Ka see mäng oli ülimalt populaarne ja tekitas vaidlusi, sest Mary Poppins sai olla ainult üks meist. Vahel harva tulime tagasi nukkude juurde. Nendega sai mängitud ühe tüdruku juures pööningul.
Televiisorist tuli palju sõjafilme ja ka need olid meie mängudes kajastatud. Lepa tänava lõpus asus sel ajal lammaste karjamaa ja küün, kus hoiti heinu. Ehitasime sinna heinte sisse käigud ja staabi. Olime partisanid, kes jälgisid vaenlast oma salajasest peidupaigast. Asi lõppes aga meile üsna kurvalt, sest keegi oli tulnud lammastele heina võtma, aga vajus meie tehtud salakäiku ja pidi ennast vigaseks kukkuma. Ümberkaudsed elanikud teadsid, et see on minu kätetöö ja meil keelati rangelt isegi läheneda küünile.
Koolivaheajal käisid vahel Haapsalus nii onupoeg kui onutütar. Olime juba suuremad ja lauamänge enam nii väga ei mänginud. Peamisteks mängudeks said kabe ja kaardimäng. Vanaema ja meie pidasime lausa turniire. Kaardimängus oli vanaema kibe käsi ja ülimalt hasartne. Sageli läksime riidu või lõppes mõni mäng lausa nutuga. Lemmikmäng oli mul kaardimängudest "Perekonna tola". Veel mängisime "Paaris turakat", "Botkitnoid", "Linnade põletamist" ja "Bismarckit." See viimane oli lausa teadus, mis õpetas mõtlema.
Peale selle sai nii koolis kui ka kodus mängitud "Laevade pommitamist". Ruudulisel lehel on joonistatud kast, kus on märgitud külgedele tähed ja numbrid. [JOONIS] Kasti sees on laevad (ühe-, kahe- või kolmekohalised). Mängija küsib tähe ja numbri kombinatsiooni. Näiteks „a1“. On tabamus ja öeldakse: "Pihtas ja põhjas!" ning värvitakse ruut ära. Võitjaks saab see mängija, kes laseb kõik laevad põhja.
Sugulastega sai mängitud ka kopkamängu. Selleks oli vaja väikest taskukammi ja 1-või 2-kopikalist. Kammi servaga vajutati kopikat, püüdes tabada 5-, 10- või 20-kopikalist. Võitja pidi aga raha alati vanaemale tagasi andma.
Sünnipäevaks oli mulle kingitud lotomäng. See koosnes õhukesest papist tehtud mängukaartidest, mille peal olid numbrid ja kott puust numbritünnidega. Mängujuht võttis kotist tünni ja ütles numbri. Võitjaks sai see, kes oma lehe kõige kiiremini numbritünnidest täis sai.
I korrusel elas kaks poissi. Kui neil oli väga igav, siis kutsusid nad mind enda juurde mängima. Põhiliseks mänguks oli jalgpall (metallist mängijatega ja kuul oli jalgpalliks). Iga mängija oli vedruga ja tuli omada käteosavust ja tunnetust, et teha sööt õiges suunas.
Nende mängude periood hõlmab aastaid 1967–1971. Ja siis saabus üleminekuiga, kus mängud ja mängumaa libisesid minevikku ja ees terendas mäng „Täiskasvanuks saamine“.
Oma lastega olen mänginud lauamängu "Reis ümber maailma" 1990-ndate aastate keskpaiku ja ka natuke kaarte. Aga need emotsioonid ei olnud enam nii kirevad, kui lapsepõlves vanaemaga mängides. Ainult oma viieaastase lapselapsega olen taas pöördunud lapsepõlve mängudemaale. Mängin temaga trollide-kollide mängu (tekk on koobas, vanaema on troll-koll ja lapselaps on trolli vang). See mäng on täis hasarti, kartust ja põnevust. Vahel arvan, et teen lapsele liiga, aga poiss tuleb siis kavala näoga ja ütleb: "Vanaema, mängime trollimängu! Eks!" Ja muidugi jalgpall meie kahe vahel. Ning taas olen ma väravavaht ja kesktormajaks 5-aastane Gregor.
Praeguses kiires ja tehniliselt modernses maailmas on kindlasti omad mängud. Ma usun, et ka tänapäeva lapsed mängivad sama fantaasiarikkalt ja huvitavaid mänge kui meie omal ajal. Jah, võib-olla ei saa iga laps taguda hoovis palli või mängida mõnda muud huvitavat mängu, sest ta elab magalarajoonis. Kuid ma arvan H. Männi luuletuse "Muinasjutujänesed" sõnadega…
_ " _
Oma jänestega käisin läbi kõik kauged maad,
tegin kaasa kõik seiklused
kuumas Aafrikas
kollasel Hiinamaal
minevikus ja tulevikus.
_ " _
Aga jänesed elavad laste juures edasi.
Ma ei näe, aga tean seda,
ma ei kuule, aga aiman seda,
sest lapsed ei saa ju üksi
nii rõkatavalt naerda ja kilgata.