Kustukummikull

Kustukummikull

Kuna kahe korruse kulli pidas Valdmaa ebaõpilaslikuks käitumiseks, siis taaselustasime teises ja kolmandas klassis mängitud kustukummikulli. Mängida sai vahetunnis ringis kõndimiseks mõeldud koridorides. Reeglid olid lihtsad: koridorist välja minna ei või ning kull peab viskama sealt, kus ta kustukummi kätte sai. Teised mängijad võisid peitu joosta. Peita sai akna ääres olevate sammaste vahele. Mängimine ise polnud nii lihtne, sest harva oli keset koolipäeva mõni koridor tühi. Isegi muidu tühjas koridoris seisid tavaliselt kaks õppealajuhataja poole määratud õpilaskorrapidajat. Neidki poleks meie mängimine häirinud, kuid õppealajuhataja käis tihti korrapidajaid üle vaatamas. Kuna kellelgi polnud tahtmist kooli juhtkonnaga "hammas hamba vastu" võitlema hakata, siis keegi klassist oli trepi peal ohtlike õpetajate tulekut passimas. Siis enamasti lasid korrapidajad meil mängida. Õpetajate põhiliseks võitlusvahenditeks meie kustukummikulli mängimise vastu oli hüüatus: "Te pole oma koridoris," ning kummide ära korjamine. Hüüatuse peale sai lolli näo ette manada, kuid kui õpetaja kummi omale põue pistis, ei osanud me seda temalt kuidagi kätte saada. Meie teadet, et kustukummi ärandamine on alaealiste käest materiaalsete väärtuste röövimine, ei võetud arvesse. Mitmelgi päeval jäime ilma rohkem kui kümnest kummitükist. Siis panime kamba peale rubla kokku ja ostsime 25 uut kummi. Tavaliselt korrapidajad meie mängimist ei seganud, kuid üksikud abituriendid olid agaramad. Ühel neljapäeval mängisime kolmanda korruse parema poole koridoris, kus tavaliselt lubas meil rahulikult rabeleda üks õpetaja. Kuid korrapidaja läks kaebama. Kustukummidega mängisime edasi kuni kaheksanda klassi keskpaigani, siis kadusid odavamad sordid poest.

RKM, KP 50, 73/6 (42) < Tallinn

1976

Tallinna 37. keskkool, 10.b kl.

Tallinn

1992